2003 aasta märtsikuus sai Saksamaad külastades loomulikult läbi astutud ühest lähimast lennuväljast. Asub teine Saksamaa lääneosas, viie kilomeetri kaugusel Hollandi piirist väikese saksa linnakese Goch külje all.
Klubi veebisaiti saate kiigata siit: http://www.lsv-goch.de/index2.html
Lennuväljak oma suuruselt meenutas väga Ridali lennuväljakut, ehk veidi pikem ja kogu laiusest kenasti kasutatav. Klubile kuulub seitse purilennukit, kaks mootorlennukit, üks mootorpurilennuk ja kaks ultralighti. 
Loomulikult seisid rivis veel erapurilennukid haagistes.
Esimesel päeval tegin perega koos lihtsalt luuret. Uudishimulikult trügisime kõikjale ninapidi juurde ja tutvusime elu-olu ja lennupargiga. 
Kuna külastasime seda lennuvälja praktiliselt selle aasta esimesel klubi aktiivsemal lennupäeval oli sagimist suhteliselt palju ja seda minu õnneks – oli rohkem näha. 
Rahvas oli sõbralik ja lasi rahulikult ringi kollata, mis tekitas kohe meeldiva paralleeli meie klubiga :) Tehti esimesi lende, seetõttu külalisi ei saadud lennutada. Küsisin järgi järgmise lennupäeva, et siis tagasi tulla.
Nädala pärast lasin end võõrustajatel hommikul lennuväljale visata, võileivakarp ja fotokas kaasas ning palusin endale õhtul järgi tulla. Lennupäeva alustanud sakslastega ei hakanud rida ajama, kuna enamus olid ühekohaliste purjekatega. Startisid nad mootorlennuki slepis.
Puksiirlennukiks oli neljakohaline alatiivaline Rigent, millel faala ei tolgendanud taga vaid keris ennast peale lahtihaakimist kenasti lennuki sisse trumlile. 
Lennuk oli nagu ikka dubleeritud juhtimisega, pulkjuhisega (Ridali rahvas loe: "junnjuhis" :) ) ning mugavate nahkistmetega (pöörake erilist tähelepanu tahavaatepeeglitele tiibade küljes!)
Aeg-ajalt põristas üle lennuvälja ka üks klubi ja üks era-mootorpurilennuk. 
Sügava mulje jättis mulle ASW25, mis algul mulle kummalisel kombel ise tõusis. Hetke pärast alles taipasin, et ennem minu poolt uudistatud purjekal oli ka mootor, mille abil ta nüüd üksi keset lennuvälja tõusu võttis :) 
Seadsin sammud hollandlaste poole, kes olid külas naaberklubist. Nende lennuväljak oli veel veidi porine ja ei kannatanud lennutegevust. Sain jutule ühe habemikust sõbraliku hollandlasega, nimega Joop, kes meenutas veidi meie Ervinit.
Hollandlased startisid oma kaasa toodud vitsiga (sakslased startisid enamasti mootorlenukiga). Veokile ehitatud vints oli nelja trumliga ning suurepärases korras. 
Raadiosaatja abil käis suhtlus teises lennuvälja otsas oleva stardi korrapidajaga. Kui kõik neli tõusu oli teostatud sõitis vintsi juurde traktor koos järelkäruga, millel küljes spetsiaalsed haaratsid, kuhu sai kinnitada trossi otsad. 
Traktor popsutas üle lennuvälja vedades trossid jälle starti. Ladusa töö korral pidi saama niimoodi kuni 4 tõususeeriat tunnis teha (s.t. 16 starti tunnis!).
Vestlesin mitu tundi Joopiga, kes istus vintsi puldi taga ning rääkisin talle lendamisest meil ja pärisin lendamisest neil. 
Tüürisin siis ikka jutu sinna, et saaks kah korra kätt proovida. Tõus maksvat 20 EUR-i aga ta kahtles kas sel päeval võimalik, kuna oma lendajaid oli palju. Kuna mul oli aega küll ja Ridalist ootamise tehnika omandatud jäin siiski lennuväljale jõlkuma, sest mine tea.
Vahepeal vaatasin kuidas uhked Volvod ja Mersud vurasid järjest lennuväljale, kõigil purjeka kärud taga. Uudistasin sealt välja võetud purjekaid, mis ausalt öeldes tegid sigakadedaks. 
Ühel veidi tõreda olemisega sakslasel aitasin kärust välja võtta Ventus 2 kere, millele olla just installeeritud uus kompuuter, mida "vana" ise uurima hakkas. 
Kahjuks ei soovinud ta mulle selgitada uhke atribuudi võimalusi aga võib-olla ei teadnud ta neid veel isegi.
Vahepealne ootamine tasuski end lõpuks ära, sest õhtupoolikul viipas mulle purjekast Joop, kes selleks ajaks oli vahetanud oma vintsi-operaatori koha instruktori oma vastu. Istusin ASK-21 tagaistmele (ju siis ikka eriti ei usaldatud, sest muidu istus nagu meilgi instruktor taga) ja tõmbasin rihmad kõvasti kinni. 
Stardi korrapidaja andis korralduse raadiosaatjasse ja viipas meile käega. Kümme meetrit hoojooksu ning olimegi õhus. Imelik tunne oli sellise vinge tõusunurgaga jalad ülespoole tõusta. 
Lahtihaakimine toimus ca` 400 meeti peal (samas puidust KA8 hoojooks oli vaid 5-6 meetrit ja tõusis ca` 600 meetrile). Tegin mõned viirangud erinevate kallakutega. Lennuk oli kergelt juhitav, hoovad käisid hästi sujuvalt ja oma erksuselt meenutas veidi Jantari. Tegime seejärel ühe suurema ringi ning maandusime. 
Peale lendu pärisin, et kellele ja palju maksta tuleb, mispeale mees lõi käega, pilgutas silma ja ütles, et klubi teeb välja. Ütles, et saab minu lennuhuvist aru ja oleks/ootaks sama isegi võõral lennuväljal olles. Vahetasime meili-aadresse ning kutsusin ta lahkesti meile külla. Parim oli see, kuidas ta minu särgi seljalt luges meie veebilehe aadressi, nimelt "u" hääldamine käis talle üle jõu ning seetõttu kõlas “purilend” asemel “püürilend”.
Nädala pärast saatsin talle Eestist meili tänuavaldusega ning seal tehtud piltidega, millest siin alljärgneva riputas ta endale arvuti desktopile.
Oli külastanud ka meie veebilehte ning kirjutas, et meil paistab olema väga ilus keel, millest ta küll midagi aru ei saanud aga oli meelitatud, et veebilehte ka ingliskeelsena lugeda sai.
Isegi kinniste tagatiibadega. Aga arvan, et sain pihta, mis ma valesti teen. Ootan Jantarilt samasugust maaefekti nagu Blanikul, kuid seda ei ole ega tule.
