Hallid päevad lähevad pikas reas, üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kindel töökoht ja püsiv sissetulek teevad olemise mõnusalt lõdvaks, aeglane nüristumine on garanteeritud. Koos ilmade külmenemisega hiilib märkamatult ligi emotsionaalne tardumus ja on selline tunne, et ka süda tasapisi jahtub. Samuti hakkas auto mootor jahtuma alla igasuguse lubatud töötemperatuuri. Kui lõpuks pimedas hoovis kõhuli märjal lumel, kaelapidi stange all, habemega õliloiku surutuna, ülalt soe õli pähe tilkumas püüdsin kõigest hingest korki karteri põhja tagasi keerata, hakkas tasapisi toimuma vaimne selginemine. Vääga taasapisi. Algatuseks ei teinud ma mitte midagi. Siis, võtnud kokku kogu allesjäänud tahtejõu, istusin veel mitu päeva niisama ja lõpuks meisterdasin ühe päevaga valmis autole uue papist termostaadi (sihukese, mis käib iluvõre ja radiaatori vahele). Seda, et auto tüki soojemaks läks, märgati ja teenisin kiituse, kuna nüüd peale pikemat sõitu sulavad lukud lahti ja autost on vabalt võimalik väljuda esiuste kaudu.
Koos mõningase enesekindluse kasvuga süüvisin meditatiivselt sügavale iseendasse ja lisaks talvisele nukrusele hoomasin seal paari mastaapset huligaansust selgemaid piirjooni võtmas (mis iseenesest peaks ju rõõmustama?).
Koos kevade lähenemisega lähenevad mingisugused valimised, jõhkralt ja möödapääsmatult nagu maa langevarjurile. Ja nii lisandub talvisele nukrusele veel stress, tingituna paanilisest otsustusvõimetusest, missugust parteid nuumata. Juuresoleval pildil annab püha vaim vihjeid valimiskõhklustes vaevlevale Peetrile.
Vahel olen püüdnud oma talvist kurbust ka teiste inimestega jagada. Algul nad kuulavad meelsasti, aga lõpuks hakkavad kõik ohkama, heleda häälega karjuma, silmi pööritama ja nägu kirtsutama täpselt nii, nagu sellel pildilgi.
