Ajaveebid

Mootori enda tegemine on tõenäoliselt lihtsam, kui materjalide hankimine. Algatuseks on vajalik tugevast papist toru. Mitte metallist seepärast, et papptoru ei anna võimaliku plahvatuse puhul ohtlikke kilde ja mitte plastist, sest papp talub paremini kõrget temperatuuri ja rõhku. Väga sobiv on selleks ilma sütikuta jahipadruni kest, sest siis on kohe ka düüs olemas. Kasutatud padrunikestast on üpris lihtne vana sütik suure naela ja haamri abil välja koputada. Kui kasutada suvalise läbimõõduga papptoru, tuleks sinna düüsiks liimida paksust vineerist või tugevast puidust treitud punn, mille keskele on puuritud auk. Augu läbimõõt võiks olla 1/3...1/4 toru siseläbimõõdust. Punni paksus peaks olema vähemalt ½ toru siseläbimõõdust. Toru enda sobiv pikkus oleks 4...5 siseläbimõõtu.
Kütuseks sobib kasutada kaaliumnitraadi (KNO3) 75%, väävli (S) 10% ja puusöe (C+mineraalained) 15% segu, mis on tuntud musta püssirohu nime all. Ained tuleb doseerida kaaluühikutes. Kaaliumnitraadi ja väävli leidmiseks ei oska ma juhiseid anda, söeks sobib ideaalselt grillsüsi.
Väävel ja süsi peavad enne doseerimist ja kokkusegamist olema hästi peenestatud, kodustes tingimustes sobib lõplikuks jahvatamiseks ideaalselt elektrikohviveski.
Peenestatud ja kaalutud ained segada kokku metallnõusse ning lisada niipalju vett, et tekiks keskmise paksusega puder ning kuumutada seda pidevalt segades elektripliidil, kuni esimeste mullide tekkimiseni, see protseduur on vajalik kaaliumnitraadi paremaks segunemiseks, ohtu sellises segamises pole, kuna must püssirohi märjalt lihtsalt ei sütti.
Valmis puder laotada paberile umbes 1cm paksuse kihina ja jätta kuiva ja sooja kohta kuivama 10ks-20ks tunniks. Segu on piisavalt kuiv, kui see segamisel kergelt tolmab, väikseimgi niiskusesisaldus halvab järsult põlemisvõimet, kuiva jahuna aga süttib tühisest sädemest, näiteks raudtööriistade kokkupõrkest.
Toru laadimiseks seguga on sobivaim matriits, mis väldib toru lõhkiminekut kütuse sissepressimisel ja tekitab samas pressitud segu sisse põlemiskanali (mis on vajalik pressitud kütuse suurema pinna rahulikuks põlemiseks). Eeldades aga, et matriitsi pole käepärast võtta, sobib abivahendiks ka tugevast puust või värvilisest metallist treitud pulk, mis mahub vabalt, kuid üpris täpselt torusse. Edasi tuleb toru toetada düüsiga tugevale alusele, sinna korraga sisse puistada ca1 supilusikatäis segu, pressimispulk torusse pista ja haamriga jõuliselt kokku tampida, . minu teada pole sellise laadimise juures kordagi midagi plahvatanud, halvimal juhul on toru külg pragunenud, tampima peab aga hoolikalt, vastasel korral kipuvad pooled mootorid lõhkema.
Kui toru on ääreni laetud, tuleb düüs ülespoole keerata ja haamri ning naelaga (või mingi terava, sobiva koonusega) lüüa pressitud segu sisse umbes 2/3 toru pikkune põlemiskanal. See on võimalik ka puurida.
Toru lahtise otsa võib sulgeda paberteibiga, aga see pole hädavajalik.
Mootori süütamiseks sobib 3cm pikkune 2..3mm sisemõõduga paberist keeratud või plasttoru. See tuleb sama segu tihedalt täis pressida. Mootori põlemiskanalisse tuleb puistada lahtist kütusepulbrit ja sobiva välismõõduga süütetoru mitte eriti tihedalt düüsi suruda. See süütesüsteem võimaldab 10ne meetri kaugusele joosta.
Kirjeldatud mootorit on kasutatud raketi- ja lennukimudelitel. Kindlasti soovib keegi proovida paljast mootorit ilma stabiliseeriva süsteemita, seljuhul soovitan eksperimendi tarbeks otsida väga suur asfaltplats ja vähemalt kaitseprillid ette panna.
Vältige ennetavalt tuleohtu.
Head lendamist!

Kirjeldan lühidalt, kuidas teha väikese vaevaga valmis õhupall.
Tuleb paberist välja lõigata 6 siilu vähemalt alloleval joonisel näidatud mõõdus. Kestamaterjaliks sobib harilik majapidamispaber, mida kergem on paber, seda parem. Siilud tuleb servadest teineteisega ühendada paberteibi abil ning lõpuks tugevdada alumine serv samal viisil. Energiaallikaks on 2 küünlavahaga immutatud kempsupaberirulli, mis kumbki tuleb kolmeks rõngaks lõigata, et oleks piisavalt põlevat pinda. Energiaallikas paigutada 3mm alumiiniumtraadist valmistatud raamile ja riputada see palli kesta alaserva nurkadesse tehtud aukudesse. Sellise õhupalli maht on umbes 3 kuupmeetrit ja stardimass umbes 1,4 kg. Täielikult õigustab ennast valem, et 1 kuupmeeter välistemperatuurist 100 kraadi soojemat õhku tasakaalustab 400g kaalu.
Stardi korraldamiseks oleks hea kaasata mitu inimest, kes õhupalli püsti hoiaksid reaktori süütamisest kuni palli piisava soojenemiseni, see võib võtta aega mõne minuti. Ülalkirjeldatud energiaallikas põleb ligikaudu 10 minutit. Palli lennutamiseks sobib enam vaikne jahe ilm, kuna siis on sise- ja välistemperatuuride suurema erinevuse tõttu rohkem tõstejõudu.
Vältige ennetavalt võimalikku tuleohtu.
Head lendamist!

Issanda loomaaed on kirju, tavatsesid nad öelda.
</br>
Igatahes sel ajal kui kogu Eesti rõõmustas olümpiavõidu üle, helistas mingi mutt raadiosse ja ajas sihukest juttu: http://tokintmash.pri.ee/kiku.mp3

Päevad Ridalis on sarnased, lumi, külm, kaamos. Margus elab ikka vanaviisi, kass on läinud, Kaevurkoer teadmata kadunud, lennurajal liiguvad kitsed, rebased ja jänesed. Seega esiküljele ei taha seda panna ja kõike ei saa ka üles riputada.

Lennuväli 5. veebruaril,hämar, "aiateivaste" paukumist vaid kuulda.

Margus tõmbab suitsu ja ootab kevadet, üksi on ikka pagana igav päevad läbi olla. Viktor oli mõned päevad lennuväljal ja siis oli kuulda tema loitsu Blaniku kõrval, et käivituu, käivituuu, aga mootor ei läinud ikkagi käima. Ja nii need päevad läevad....

Vastutus on sedalaadi värk, mida mõne inimesed pigem väldiksid. Samas on elus enamasti nii, et inimene vastutab oma tegude eest otse või kaude, tahab ta seda või ei taha. Kurb on kui inimesed sellest aru ei saa.

President on avaliku elu tegelane ja ta vastutab avalikkuse ees tegudega, mis ta korda saadab. Nii oma avalikus kui ka eraelus. In fact, Presidendil ei ole ole eraelu tavamõistes. Ja kui inimene hooldab alaealisi, siis ta vastutab nende eest nii või teisiti. Nii et väited, et "tegu oli tavalise noortepeaoga ja president pole milleski süüdi" jne. on paras kamarajura. President vastutab täie rauaga.

Samamoodi vastutab minister Reps selle eest, mida ta avalikult välja ütleb. Kui ikka minister avalikult kiidab väikese lapse kõrvalt varast tööle minekut, siis ei saagi muud tagajärge olla kui samasugune vanematest võõrandumine nagu presidendiperes. Iga avaliku elu tegelane peab oma sõnavõtte vaatama ikkagi ka Kanti kategoorilise imperatiivi vaatevinklist. Eetikal on suur jõud kui seda mõista.

Ma ei saa aru sellest, kuidas suur osa inimesi pole kõrge vanuseni aru saanud, mis elus tegelikult tähtis on. Kuidas saab see nii olla, et minister ja president pole siiani aru saanud, et kui inimsuhted on nässus, ei oma sinu positsioon ja majanduslik heaolu mingit tähtsust - halb on ikkagi!

Aga vastutuse juurde tagasi tulles. Nii nagu avaliku elu tegelased vastutavad oma tegudega näidatava eeskuju eest, teevad sedasama ka kõik lendurid. Ja siit mõte (mille autor pole mitte mina, vaid Derek Piggott), et iga kord kui sa tegeled distsiplineerimatu lendamisega (madalad ülelennud jms. efektitsemine) pead sa teadma, et sellega sa võtad vastutuse mõne noore purilennuõpilase elu ees. Kes sama asja proovides vähestest kogemustest ja oskustest tingituna kusagil võsas lõpetab.

Ma ei tea, kas Tapa matsu tegelikud süüdlased tänaseni oma vastutust tunnetama on hakanud. On ülimalt kurb kui nad seda pole. Sest nii on tee avatud järgmistele sarnastele kurbadele lõppudele.

Inimesed. Pange asjad enda jaoks tähtsuse järjekorda ja õppige tunnetama vastutust. Sest vastasel korral võib kõrges vanuses olla "piinavalt piinlik".

Selleteemaline purilendurile hädavajaline kaunter asub siin:

http://november1.homedns.org/summer/

Saabusin Ridalisse veidi pärast seda kui Kristiina Shmigun 0,2 sekundiga 30 kilomeetrit Ridalist loode pool norrakalt pähe sai. Ridalis võttis mind vastu unise näoga teki alt piiluv Margus ning sabaotsani vitaalne Korsaar, kes arvas, et mul kotis kohe kindlasti talle midagi head on. Ta pidi pettuma.

Tõin küttepuid, panin köögis bullerjaani uugama ning läksin angaari uste relsse jääst lahti raiuma. Peale mehist kangiga vehkimist ja lumeloopimist sain päevavalguse angaari ning asusin Wilga kallale. Nagu arvata, oli parempoolne ratas õhust kõmmeldunud ning portsjon surveballoonist meeldis talle väga. Õlikraan kinni, kasukas mootorikattele ja Marguse abiga sai Wilga angaari ukselävele. Põrgumasin käivitus ilma tavapärase suitsupahvakuta.
Kui Kert, Jaan ja Kati lennuväljale jõudsid oli nii lennumasin kui ka bullerjaanil istuv õli juba kenasti üles soojenenud.

Jaani, Kati ja vahepeal saabunud Meremehega lükkasime Wilga välja, lasime surtsaka õhku ka lennumasinasina tühja õhukerasse, kobisime Jaaniga kabiini ja andsime „punni”. Istusime siis kahekesi ja kaifisime vaikselt rappuvat lennukit. Lennukimüra oli kui muusika me kõrvadele. Mõnus kodune tunne tuli kohe.
Kui lennuväljalt minekule asusin, algas parasjagu operatsioon „Rajamärgid väljalt ära”.

Selleks puhuks koostas Kert vedamise mehhanismi, mis koosnes kahesillaveoga Audist, Wilga kasti kaanest ja neid ühendavast jupist faalast. Meremees läks lihtsama vastupanu teed ja vedas rajamärke oma valge „seljakotiga”.

Kuidas neil operatsioon õnnestus veel ei tea. Kööki jäid "maailma parandama" ja kütuse 30L viimaseid liitreid põletama Jaan ja Margus.

Sõitsin meelega mööda vana-võrut ja nautisin talvist metsavaheteed. Vaatamata lummavale vaatepildile mõtlesin, et tuleks see kevad juba kiiremini.

Nii vana mehe kohta imelik ettevõtmine aga parem aasta eelviimasel päeval kui mitte kunagi. Jeti jäähallis sai siis ringi tiirutatud ning lõppeks nii mõnigi ring platsile ilma portest rabamata peale tehtud. Uisku suusatamise kogemus oli vist abiks. Igatahes tagumikku "jäändada" ei õnnestunudki. Nüüd on vaja veel selgeks õppida kuidas pidama saada ja kuidas uisutada kramplikult ette vaatamata. Tundub, et mõistlik on ka omad uisud muretseda, kuna laenuuisud olid suht kipakad.

Asi hakkas mulle meeldima ja leidsin netist huvitavad viited matkauiskudele ja uisumatkadele. Mida korraldavad vanad koolivennad Märjamaalt (www.seikleja.com). Usun, et mingi hetk proovin talvel mingi uisumatka ära kah. Ehk isegi koos perega. Igatahes paistis asi kaunis põnev olevat. Pealegi on Soodla veehoidla (kus neid üritusi peamiselt korraldatakse) looduslikult üsna huvitav objekt.

Seniks aga head vana-aasta lõppu kõigile. Ja lennukat uut.

Kui siin läks juba ülisuurte purilennikite peale teema, siis leidsin pildi, sõna otsese mõttes, sellisest Mammutist (mis oligi purjeka nimi).

Junkers kompaniilt telliti selliseid puust lennumasinaid 200 tükki. Mõeldud olid Junkers 322 Mammut Inglismaa invasiooniks nagu ka analoog transpordi purilennuk Messershmitt 321 (esialgu Me 263) "Gigant". Kasutatama pidi neid operatsioonil "Merelõvi", mis nägi ette Britannia vallutamist õhudessandi näol.

1.novebril 1941, kõigest 14 päeva peale plaani ja käsku välja töötada selleks purilennuk, esitati purjeka eskiisid. Projekti nimeks sai "Varssav".
Purilennuk pidi kandma kas sõjavarustust, 88 millimeetriseid kahureid, tanke T-IV või 100 dessantnikut. Lennuki tiiva siruulatus oli 62 meetrit ja kandevõime pidi olema 20 tonni.

Kuna Junkersi tehasel puudusid kogemused sellise konstruktsiooniga puiturilennukite tegemiseks, tekkisid koheselt probleemid. Purilennuki katselaadimise ajal vajus tank T-IV läbi puitpõranda. Seepeale vähendati 20 tonnist kandevõimet 12 tonnile.

Katselendudeks valmistuti märtsis 1941. Probleem oli piisava võimsusega puksiirlennuki leidmisega. Esialgu oli plaanis lennuaparaadi ette rakendada kolm lennukit BF 110C-d aga ennem katselendu peeti sellist ettevõtmist liiga riskantseks ning lõpuks jäi valik Junkers 90-V7 peale, mis pidi suutma tõstma õhku 4 tonnise kogukaaluga purjeka.

Esimene lend toimus märtsis 1941, mil valmis lõplikult Ju 322-V1 ja Ju 322-V2.
Purilennuk kinnitati Junkers 90-V7 taha 120 meetrise ja 16 mm tossi abil. Täis gaasiga minema rühkinud lennurong suutsi vaevu enne raja lõppu maast lahti rebida, kusjuures stardiks mõeldud käru andis maalt põrgates hoobi purilennukile. Õhus olles hakkas Mammut lennuki taha "laperdama" ja oli väga ebapüsiv. Purjekas tõusis vaatamata lenduri pigutustele pukseerijast kõrgemale. Peagi oldi situatsioonis, kus purilennuk oleks mootorlennukile tagant sisse sõitnud. Mootorlennuk pikeeris täisgaasil ja veidi ennem tagant sisse sõitu, haakis purjeka juht end aerorongist lahti. Mootorlennuk tuli vaid mõni meeter ennem maapinda pikeest välja. Peale lahtihaakimist lõpetas Mammut laperdamise ja maandus ilusti põllule, kust ta kaks nädalat hiljem kahe tanki abil tagasi veeti.

Koheselt hakati parandama suurima purilennuki lennuomadusi, kuid peagi loobuti, kuna oli ilmne, et seda ei suudeta. Teostati veel mõned lennud, tõsi küll mitte eriti edukad. Mais 1941 tuli käsk programm lõpetada ning 98 erinevas valmimisjärgus purjekat läksid tuleroaks. Kogu projekt läks saklastele maksma 45 miljonit marka.

Leidin ühe laheda saidi, kus tehakse lihtsalt selgeks kuidas lennukit juhitakse. Lõpus on ka väike proov, kus saad graafiliselt kujutatud lennuaparaati näiteks vastu maad põrutada

Lehekülg asub sellisel aadressil: http://www.youngeagles.org/games/pyr/

Ei usuks, kui poleks linki...
Häid jõulujõuvälju kõigile...

originaal: http://www.regnum.ru/news/561345.html
eestikeelne: http://si.kongress.ee/?a=page&page=42eff5f27696f7994eed&subpage=43ac5941...

Soome lahte ähvardab surmavalt ohtlik hiidmagnetväli

SI-200
23.12.2005

Soomes lahes tekib ülivõimas magnetväli, kui merepõhjas ristub kaks juhet – Vene-Saksa gaasijuhe ning Eesti-Soome elektrijuhe, teatas Leningradi oblasti kuberneri merenõukogu istungil 16. detsembril Viiburi ja Võssotski sadama administratsiooni juht Jevgeni Soroko.

„Kas kujutlete, milline magnetväli seal tekib ja milliste tagajärgedega ähvardab?“ küsis Soroko nõukogu teistelt liikmetelt. Soroko hinnangul võib kahe juhtme ristumine tuua kaasa ettearvamatuid tagajärgi tervele Soome lahele.

Tallinnast, Harku alajaamast (võimsus 330 KV) Soome, Espoo alajaama (400 KV) minev elektrijuhe on mõeldud ühendama Baltimaade ja Skandinaavia energiasüsteeme, selle kaudu hakkab Baltimaades toodetud elekter liikuma põhjamaade energiaturule. Juhe peaks kava kohaselt valmima 2006. aasta lõpuks. Soome ja Eesti ole oma elektrijuhtme rajamist Saksamaa ja Venemaaga kooskõlastanud, kirjutas Vene uudisteagentuur „Regnum“.

Kui täie hoo saab sisse ka Vene-Saksa gaasijuhtme ehitus, siis võib igaüks juba ise välja arvutada, millal ja kus täpselt kaks juhet Soome lahe põhjas ristub.

Ühe Tartu ülikooli endise füüsikaõppejõu sõnul on kahe kõnealuse juhtme ristumisel tekkiv hiidjõuväli umbes miljon korda tavalisest suurem. Meenutuseks: elavale organismile mõjub surmavalt sellest juba mitu suurusjärku nõrgem magnetväli. Teadlase hinnangul ulatub Soome lahes moodustuv jõuväli juhtmete ristumispaigast vähemalt 100 km kaugusele.

Allikas: Tõnu Kalvet
Kontakt: tonukalvet@hot.ee

Ostsin oma küljeluule eBayst asja, mida Maarjamaal ei müüda. Ise oma geniaalsusega raskelt rahul. Lausa mõmisesin omaette. Kuna jublakas pole mitte pisike, siis transpordikulu küllalt suur ja andsin nõusoleku, et saadetagu meritsi (lubatud transpordiaeg 4 nädalat - tundus, et 50% ajavaru peaks enam kui küll olema). See kõik toimus 11 novembril.
No ma ei tea, kus mu mõistus siis oli aga kodus igatahes mitte, Sest lähenevad jõulud on muutnud asjade liikumiskiirust vähenemise suunas ja siia lisandub kindalsti põgus kogus Eesti Posti letargilisust.

Siit moraal. Selliste asjade transpordiga ei maksa koonerdada.

Kohus otsustas, et kreatsionismi õpetamine lastele ei kõlba kuhugi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=11846430

Artikli kommentaarides on kosta muidugi vihast vahutavate ID usku inimeste möirgeid, kuid eks need pannakse ka paika mõtlemisvõimeliste tegelaste poolt.

Tuletan siis veelkord inimestele meelde, et hääl vaja anda siin:

http://www.petitiononline.com/evpsuv/petition.html

ja täpsemalt saab asja kohta lugeda siin: http://www.hot.ee/skeptikkk/

Koolist on ikka väga kõrini. Täna on järjekordne eksam. Jaanuaris veel 3 tükki ja samal ajal peab hakkama lõputööd kribama. Viimase aja hullumeelne õppimine on kulmineerunud korraliku nohuga. Sellest siis pealkiri.

Hommikul selgus veel, et maja soojaregulaator on jälle lolliks läinud ja radikad jahedaks laskund. Panin käsitsijuhtimise peale. Igatahes tulevad soojamehed seda täna pusima.

Siis masendab veel, et ma pole suutnud täita oma lubadust Raitile veebilehe osas. Ja purilennu õpiku kirjutamisega pole grammigi kaugemale jõudnud. Ja Merle jõulukink on viiendat nädalat kusagil Ameerika ja Eesti vahel.

Õnneks tuleb puhkus. Saab rahulikult õppida.

Veendunud ateistina ei suuda ma oma rõõmu varjata, et Jõuludel pole tegelikkuses vähimatki seost Kristuse sünniga. Tegu on originaalis Roomlaste seadusevaba laaberdamise nädalaga, mis toimus vahemikus 17-25 detsember ning mille käigus ohverdati inimesi ning kedagi ei tohtinud karistada vara kahjustamise või inimese vigastamise pärast. Kristlased adopteerisid hiljem selle Saturnalia nimelise pummelungi ja moondasid sujuvalt Jeesuse sünnipäevaks.

Nii, et kes Jõulude ajal ohjeldamatult pummeldab ei tohiks ennast mitte süüdi tunda.

http://www.simpletoremember.com/vitals/Christmas_TheRealStory.htm

Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin. Et ma ei hakka omale teist ajaveebi nikerdama vaid kriban ka muud mõtlemised või mõtlematused siia.

Sellel lehel: (http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/press/kommentaarid/Arhiiv/_126?o...) räägib meie kõrgeauline pangandusturu regulaator sellest, et kinnisvaraturg on üle kuumenenud ja peab jahutama hakkama jne. Tuuakse ära ka konkreetsed meetmed, mida rakendama hakatakse. Erinevatel hinnangutel tõstavad need meetmed pankade poolt küsitava laenumarginaali praeguselt 0,5-0,6% pealt 1,4-2% peale.

Tegu oleks riigi finantsstabiilsuse seisukohalt täiesti õige trikiga kui just ajastus poleks totaalselt vale. Julgen Eesti pangale panna süüks selle, et magati maha hetk, mil reaalintress (laenuintress-inflatsioon) muutus nullilähedaseks (vahepeal oli isegi negatiivne). Negatiivne või nullilähedane laenuintress ütleb tarbijale, et "sa kaotad raha kui sa ei laena" ehk teisisõnu: "ainult loll inimene ei ole võlgu".
Ja siis imestatakse, kust tulevad sellised kinnisvara hinnad. Kapitaliadekvaatsuse nõuete suurendamise ja muude meetmetega oleks pidanud tegelema hakkama siis kui reaalintress hakkas alanema alla 0,5% ning sellised meetmed tuleks maha võtta siis kui reaalintress tõuseb üle sama määra. Siis täidaks EP oma rolli ja hoolitseks finantsstabiilsuse eest. Praegu teeb EP täpselt vastupidist, mis minu tagasihoidlikul hinnangul:
1. Toob laenuturul kaasa tõsise tagasilöögi siis kui need meetmed kehtima hakkavad (ca. poole aasta pärast).
2. On juba toonud kaasa tagajärgi Eesti majandusele, viies tasakaalust kodanike laenude ja säästude suhte

Paljud inimesed saavad (tõsi, oma mõtlematuse tõttu) selle tulemusena kõvasti rahaliselt peksa. Mida oleks saanud ära hoida kui härrased EP-st oleks kasutanud oma ajusid selleks, mille eest neile palka makstakse.

Sattusin pühapäeval oma kodu ligiduses peale kambale tuulelohedega surfareile, kes lumelaudadel lumisel väljal rigi kihutasid. Tuul polnud nende ütluste järgi küll piisavalt tugev, kuid minu arust kihutasid nad igatahes väga vinge kiirusega. Olen ennemgi huviga selliseid lohesurfareid väikese kadedusega jälginud. Nüüd sain seda täitsa ninapidi juures uudistada.

Sain vendadega jutu peale ja kutsusin neid meile Ridalisse külla. Meil ju nende jaoks hiilgavalt hea plats 300 korda 1000 meetrit lagedat siledat välja, ilma elektriliinideta. Päeval näitaks neile oma lennumasinaid ja naudiks nende surfamist, õhtul teeks ühiselt sauna, õllede ja muu sinna kuuluvaga. Nad olid huvitatud ning leppisime kokku, et võtame jaanuaris ühendust.

Galeriis leiate vastavanimelise albumi, kus rohkem pildimaterjali.
Rohkem infi nende tegemiste kohta leiate kodukalt aadressiga: http://surf.triip.ee/index.php

Koperdasin ühe üsna huvitava leiduse otsa:

http://www.aircraftspruce.com/catalog/pspages/claw.php

Põhimõtteliselt on tegu maasse kruvitava junni asendajaga, mis peaks teoorias purjekat paremini maas kinni hoidma. Otstes taotakse maasse 3 pikka metallvarrast viltuses asendis. Igatahes kindlam ja lihtsam näeb välja.

Ei arva, et peaks kohe kasutusele võtma, kuid kunagi kui kruvimisest siiber saab võib lasta mingil kohalikul treialil mõnesaja krooni eest roostevabast asja järgi teha.

Teemaks tuuleelekter ja muidu tuulikute ajalugu. Hästi kontsentreeritud lugu sai. Mitte päris nii hea kui oleks tahtnud (roostes vist natuke) aga ikka parem kui see pikatiivaliste lugu.

Üks kolmest Respist, kes Tartus volikokku pääses. Ära siis Teet muude naljade kõrvalt lendamist unusta.

Sõitsime valimispäeva hommikul Petsiga sinna ja tervitasime kõiki kolme kohalolnut - Margust, Katsi ja Kassi. Kõik olid rõõmsad, et rahvast juurde saabus. Pikalt ei jobutanud, vedasime XL angaari juurde ja hakkasime lammutama. Kuna keegi ei raatsinud ennast angaaris kõige ülemiste stapiriputusnöörideni vinnata, tegime uued nöörid, panime need alumise puu külge ja riputasime XL-i stapi sinna.

Siis võtsime kolmekesi tiivad küljest ja mähkisime kõik läikivad osad rasvapaberisse nagu ikka. Pärast hakkasime Einarit ja Tanelit ootama, et oleks rohkem rahvast, kellega tiibu riputada. Blansad jäid seekord puutumata.
Margusele oli putkasse uus ahi ehitatud, millisest tegevusest oli terve hulk telliseid üle jäänud. Tellised sai alla pillutud ja puukuuri veetud. Siis tulid Einar ja Tanel ning XL sai tuppa. Rääkisime Kaitseliidu asjast kah natuke ja asi ei tundugi nii lootusetu kui alguses paistis.

Kuna Margus tahtis poodi ja Pets Einarilt siirupit tooma minna, tegime tööjaotust - Einar transportis Petsi ja mina Margust. Muidugi läks meelest tagasiteel Pets Einari juurest üles korjata, mistõttu Ridalisse saabudes olime väga imestunud, et Petsi polnud. Läksime siis Einari juurde Petsi tooma. Seal pakuti kooki moosiga. Ärasõites teatas Tanel, et vasakule pöörates saab ilusti suurele teele välja. Poolekilomeetrise sõidu järel karjatas Pets, et "Issand! Mu jope ja rahakott on Ridalis". Issand keeras siis auto ümber ja sõitis Ridalisse. Margus oli väga imestunud meid jälle nähes.

Pärast Tartu kaudu (sinna sai poetatud Kats ja Tanel) koju sõitmist läksin valisin Viimsi vallale rahvaesindajaid. Hästi läks. Kesikud said Viimsi volikogus vaid ühe koha ja minu valitud tulid päris tippu.

Mingi aeg sel suvel ilmus Soome TM-is artikkel Nimbus 4DM-iga lendamisest. Igavesti pikk lugu oli. Eesti pool sattus selle peale ärevusse ja tahtis, et ma selle artikli tõlgiksin. Vaatasin, et tõlkida ei viitsi, kuid ise kirjutada võib küll.
Viimases TM-is ongi lugu sees. Nimbusest ja ETA-st ja sellest, miks üldse pikad tiivad.
Eks tal kiirelt kirjutamise mekk juures ole. Kohati esineb lausekonstruktsioone, millest omalgi aru saamisega raskusi tekib. Aga loodame, et asi omab mingit ündharivat mõju ja meelitab ehk ka eliiti purilennunduse juurde. Igatahes loetagu ja pirisetagu.

http://www.gliding.sk/images/rozne/zejdova-around-the-globe.JPG

Lisasin maandumisvõistluse pilte.

http://www.egeen.ee/u/braun/ridali/gallery2/v/users/Pets/mv2005/

Tegin kodus remonti ja olin Briti ralli vastu praktiliselt huvi kaotanud, kuna Märtini koht polnud kiita. Ja siis leidsin telefonist SMS-i, mis ütles, et Märtin sõitis vastu puud ja Park on surnud.

Ma ei tea, mida Markko praegu tunneb, kuid teadmine, et su hea sõber on sinu tegevuse otsestel või kaudsetel tagajärgedel surma saanud, võib olla kohutav. Sõltumata sellest, kas sa oled selles otseselt süüdi või mitte. Ma väga loodan, et Märtiniga läheks samamoodi kui Tõnisega, kes maandumisvõistlustel paistis (piltide järgi) olevat oma endises headuses. Seda ilmselt põhjusel, et on üsna kindel, et Tõnis poleks saanud teha midagi oluliselt paremini õnnetuse ära hoidmiseks. Ma väga loodan, et Märtini õnnetuse uurimisel leitaks midagi sarnast - et mees poleks saanud midagi paremini teha.

Aga põhjus, miks ma selle siia kirjutan on järgmine: Ma väga loodan, et ükski purilendur ei peaks kunagi elama teadmisega, et "oh, oleks ma ometi...". Elame ja lendame nii, et me ei peaks oma tegemisi või tegemata jätmisi kahetsema.

Korraliku arvutusmasina olemasolul soovitan sinna paigaldada sellise asja nagu Google Earth. Tegemist on vast kõige uhkema vaatega maailmale, mis saada on. Igatahes 3D flyover suvalisest kohast maailmas on üsna muljetavaldav. Lendasin Suures Kanjonis ja Mala Fatra mägedes Martini lennuvälja juures ja Himaalajas - võimas. Objektid nagu majad ja põõsad on muidugi 2D ehk pildilised, kuid maapinna kõrgus joonistub ilusti välja ja Mala Fatra mäed tulid täitsa tuttavad ette.

Istun praegu Pärnus hotellis, väljas sajab vihma ja mõtlen, et kas see oligi siis nüüd lennuaasta 2005? Üks purilendur vähem, Lepal jama majas ja omal vaevalt 15 tundi lennatud. Laupäeval Ridalisse kah ei jõua. Veebilehe valmimine võtab kah aega (saan aru, et tegemist palju aga ikkagi - tahtmine on suur juba asja üles riputada). Kuidagi nukker meeleolu on. Ainus lohutus on see, et kui viimane lend oli 03.09, siis on see oluliselt hiljem kui eelmisel aastal, mis tähendab seda, et kui järgmisel aastal õnnestuks paiku aprilli lõpp/mai algus pihta hakata, jääks vahe märksa väiksem kui sel aastal. Ehk saab siis aasta alguse ebakindlusest rutem üle. Sel talvel peaks proovima ka rohkem simuga lennata. Arvan, et see võiks vähendada esimeste lendude ebakindlust.

Üks asi, mis järgmisel aastal on vaja kindlasti ette võtta on XL kolmikute vahetamine korralike kuuskede vastu. Äkki saab selle selgi aastal tehtud? Kes teab. Millalgi peab üritama vaatamata koolile veel lennuväljalt läbi käia, et XL lahti võtta.

Kaevasin oma mälusoppides ja sai kokku kirjutatud selline jutt:

2002 aasta kevadel muutus mägedes lendamise soov täiesti vastupandamatuks. Leidsin Eestist veel teise tüübi, kellel taoline kihu keres oli – Teet Jagomäe. Vaatasin siis ringi, et kuhu minna ja valik jäi kolme koha vahele – Norra, Poola ja Slovakkia. Norra langes ära kirvehindade tõttu. Praktiliselt kukkus välja nii, et sama raha eest, mis Slovakkias oleks kulunud nädalase lendamise peale, oleks Norras saanud paar lendu. Kui sedagi. Pluss laevasõidukulu jms. Poolakatega suhtlemine kujunes poolmonoloogiks, mistõttu ma ei saanudki lõppeks aru, mis see värk seal maksab ja millega ma lennata saan ja kas üldse saan. Hiljem selgus segaduse põhjus – samal ajal olid Poolas MM-i eelvõistlused.

Slovakkidega sujus suhtlemine üsna ladusalt ja ka infot oli rohkem saada kui teiste kohta.

 

 

Nii juhtuski, et 2002 aasta augustis oli Teet oma VW Sharaniga Kilingi-Nõmmes minu tädi maja hoovi peal, kus me tõstsime meie pere padajänni meie autost Teedu autosse (mis oli juba enne seda 100% täis). Reisi muutis põnevaks see, et Jorgen oli just aastaseks saanud.

Kukkusime siis piiri poole uhama. Teet otsustas mingit kruusateed mööda lõigata, mille tulemuseks oli rehvivahetus. Edasi läks kõik ludinal.

Piirilt ostsime autosse mitu purki Red-Bulli. Öösel läbi Põhja-Poola sõites (õnnetu maa, kus on elanud teedeminister, kelle otsuse kohaselt läbib rahvusvaheline magistraal kõik ette jäävad Poola kolkad – idioot, noh) oli neist purkidest palju kasu – Teet kirjeldas sõitu sõnadega: „Tunned, et hakkad ära väsima – viskad purgi naha vahele – silmad punnis peas ja uhad jälle edasi.” Millegipärast ta mulle rooli ei usaldanud. Võib-olla tegi õieti. Igatahes järgmisel päeval Lõuna-Poolast läbi sõites saime kiiruse ületamise eest trahvi. Maksime altkäemaksu ja sõitsime edasi.

 

Slovakkiasse jõudes vaatasime vastavalt traditsioonidele üle Orava lossi ja olimegi peagi Martinis päral. Lennuvälja otsimine võttis natuke aega aga mingite kanaaedade vahelt läbi sõites jõudsime kohta, kus tervitasid meid Mig-17, Mig-21 ja L-410. Järeldasime, et oleme lennuväljal. Esialgu meie vastu keegi huvi ei tundnud. Lennuklubi köögis marineerisid mingid kohalikud jubeda auru sees kurke. Kurtsime neile, et oleme Eestist ja tahame magada. Neist üks oskas isegi natuke (väga natuke) inglise keelt, mis nagu hiljem selgus, on Slovakkide juures üsna haruldane. Muidugi ei teadnud nad mingite eestlaste laekumisest midagi aga orgunnisid meile toad. Sellised naridega. Seadsime ennast sisse ja Teet läks kohe magama. Teda ei olnud võimalik äratada enne järgmist hommikut. Tundsime duššist rõõmu ja vaatasime, et milline lennuväli on. Oli ilus lennuväli.

 

 

Järgmisel hommikul hakkas uimerdamine nagu igal lennuväljal vist. Lõpuks saime pihta mingile kulile, kes inglise keelt rääkis. Tutvustati siis lennuvälja, hooneid ja kohalikke harjumusi. Seletati, et iga lennu kohta tuleb täita mingi raamat. Raamatus oli kõik slovaki keeles, mille tähtsust me Teeduga siiani mõistnud polnud. Mistõttu saavutasime kokkuleppe, et nad tegelevad kirjatööga ise. Klubiruumid olid täitsa uhked. Selgus, et klubi hüüdlause on inglise keeles: „Life is simple – eat, sleep, fly!” Üllatuseks oli meie ööbimismaja alla ka neil oma väike kõrts kaevatud. Kõrtsikülastuse plaanid nihutasime õhtuks, kuna kõrtsipidaja parajasti sättis lendama. Lennuvälja peal oli neil ka mingi omalaadne lennundusmuuseum (eelpoolmainitud MIG-id jms kola), mida kõik peale muuseumiomaniku nimetasid vanarauaks. Angaari kõrval garaažis ilutses neil ka vints Hercules 4, mida nad ei pidavat kasutama (lahja vist). Lennukeid viidi väljale traktori järel 2 tk. korraga. Lennukid olid angaaris risti-rästi mingi arusaamatu süsteemi järgi. Igatahes mahtus neid sinna niimoodi palju. Peamiselt olid seal Blanikud ja VSO-10 Osa-d. Lisaks veel üks Nimbus 2 (millega koos oli lennuväljale tulnud kutsu, kes sai selle järgi omale nimeks Nimbo).

Ja üks ASW-15, mis oli superkorras (korralikult värvitud, turbulaatorid siin-seal ja Mylari teibid jne.). Kohalike rikkurite ülbus seisis lennuvälja ääres kärudes omade isiklike Ventuse ja LS-8 näol.

 

 

Uurisime siis, et kas lennata kah saab. Selgus, et saab. Toonitati, et iga uus lendaja peab tegema tutvumislennu koos instruktoriga Blanikul. Erinevalt meist võtavad Slovakid eraldi tasu ka instruktoriga lendamise eest. Me ei hakanud väga vastu sõdima, sest omalgi oli natuke imelik tunne võõras kohas ja mägedes lennata. Torniga paluti suhelda vene keeles, sest seal istus ainus sel päeval lennuväljal olnud võõrkeeli oskav slovakk ja see oli üks vana känd, kes mõistis tiblade keelt. Pärast kinkis meile mingi oma raamatu aga ma ei tea, kus see praegu on. Väga huvitav raamat oli igatahes. Kõik puha slovaki keeles.

 

Esimese lennu puhul oli kõige kummalisem kogemus see, et alguses ei osanud mootorlennukit kusagile panna – mäestik otse ees ja harjumuspärast horisonti ei ole. Panime siis tunde järgi ja polnud hullu midagi. Tõmmati kusagile kilomeetri peale, sest ilm, sitt polnud suurem asi. Teedul sattus olema parem instruktor ja ta sai kohe üles. Me jullasime natuke aga siis pidime alla tagasi tulema. Minul tõusu võtta ei õnnestunudki. Teise lennu tegime Teeduga koos Blanikuga. Muide, ka Blanikud olid superkorras – varrega mikrid ja puha. Ainuke häda oli, et varjokas oli staatika külge ühendatud, mistõttu tsentreerimine oli pisut nadi. Hõõrusime mööda mäerinda edasi-tagasi ja tegime tipus olevatele turistidele külma. Pärast lendu läksime poodi. Õhtul oli kohalikega vennastumine, kuhu ilmusid ka erapurjekate omanikud, kes – imesta aga – rääkisid ameerika keelt.

Branik ja Tibor - erapurjekate omanikud. Tibor rääkis inglise keelt pretty well.

 

No vat pole horisonti. Mis teed - lendad tunde järgi.

Pukseeriti otse mäkke. alguses oli üsna imelik.

Mägedes lendamine on fun. Soovitan soojalt kõigile

Aviohuligaanlus

 

Järgmine päeva õnnestus proovida ka kohalikku lennundusimet VSO-10 Osa.

Osa ei tähenda mitte seda, et kogu aeg peab mingi jupp ligi olema, vaid et lennuki nimi on herilane. Või mesilane. Mine võta kinni. Kumbki ei sobinud igatahes. Lennuki kokpit oli tehtud klaasplastist, sabaosa duralumiiniumist ja tiivad puust. Keegi ei osanud sellist materjalivalikut seletada. Väärtus pidavat olema 34 ja purjekas nägi muidu täitsa ponks välja. Eemalt vaadates (no piisavalt kaugelt) Jantar Std 2 moodi. Natuke. Pakkisime ennast sisse ja lasime vedada enne startinud kohalikega samasse tõusu suure Volksu käigukastitehase musta katuse kohale. Aitäh Volkswagen. Sai üles küll. Tegime siis Teeduga koos väikese marsruudi kohalike küngaste kohal. Täitsa tore oli. Nii sai veel paar päeva lennatud ja mäetippudel seisvatele turistidele lehvitatud. Peamine tõusu viis oli ikkagi termika pilve all ja mingit tuntavat mäeveerutõusu ei esinenud. Ilmselt oli tuul nadi.

Ülejäänud aja tegelesime šoppamise ja kohalike vaatamisväärtuste imetlemisega. Saime teada, et inglise keele rääkimine on väga haruldane oskus sealmail. Isegi Kõrg-Tatrates suure turismikeskuse köisraudtee piletimüüja oli totaalne njeponimõmm. Manuaalse kommunikatsiooni abil saime asjast üle. Lõpuks tulime Slovakkiast ära ja sõitsime ühe jutiga koju välja. 2 tundi kiiremini kui sinna. Kuna ma olin vahepeal Teedu bussiga juba sina peale saanud, näitas Teet üles oma lahkust ja lubas mul Poolas öösel ise sõita. Väga tore reis oli. Aitähh Teedu perele, kes meid üheaastase jõmpsikaga välja kannatasid. Millalgi tahaks tagasi minna aga see lükkub millegi pärast igal aastal edasi.

 

Vaatasin neid kahte punkti ja ei saanud aru, kumba alt vaene kunde peab mingit infot otsima. Lükkasin siis Lennuvälja punkti Lennuklubi alla ja tõin Lennuvälja alt Asukoha tase kõrgemale (ehk otse Lennuklubi alla). Kuidagi loogilisemaks muutus asi. Vähemalt mulle tundub nii. Avaldatagu siin siis kommentaarides arvamust, et kas nii on hää või halb.

Üks mõte on veel Lennuvälja info all olevad alapunktid kõik ühele lehele kokku tuua. Avaldatagu ka selle kohta arvamust.

Nimelt tundsin huvi, et kuidas nad on saavutanud sellise lennuturvalisuse. Mõni üsna suur lennuklubi on opereerinud üle 50 aasta ilma ühegi õnnetuseta. Igatahes vastus tuli selline:

"Regarding our safety record I guess what we do makes some difference but maybe it is just dumb luck!! Anyway, we use all the documentation and procedures from the British Gliding Association including their instructor training, progress book for students, certificate of airworthiness for gliders etc. absolutely everything as they have a big organization and have done it all so we don't have to develop everything ourselves. ( BGA is governing body in UK for 110 clubs and 12,000 pilots).
They are also very helpful and are delighted to come over and visit Ireland and provide their expertise to us, a small country. Obviously, it also helps that we are all English speaking!

However, we have one significant difference. We believe that once a pilot goes solo it is very difficult to get them back into dual training and they can learn bad habits or they may miss some of the more advanced items on the syllabus. For this reason we insist the student has all exercises and training items signed off BEFORE considering sending them solo. As a result many Irish students take up to two years and 80 - 100 flights before going solo!!
This is often argued against as it makes the sport too demanding and we lose members out of frustration but I think your description of our 'super duper safety record justifies it."

Go figure. Mina ei oska siit suuri järeldusi teha aga paistab, te tegu on tõsiste tegijatega ja naabrite käest õppust võtta tasuks. Peaks vast esmalt sommidega rääkima ses suhtes. Ausalt-öelda on hakanud tekkima jälle mingi DOSAAF-i kummardamine, nagu tollal oleks kõik hästi olnud. Aga kukuti alla ju ka siis ja keskkond on praegu teine. Nii, et me peaksime õppima soomlastelt, iirlastelt ja rootslastelt, mitte katsuma midagi ise leiutada või vanu aegu taga nutma.