Ajaveebid

Tegelikult siiski tõestatult LAK-17 käru (kiri oli selline peal). Purilennuki seal sees paiknemine on vaid oletuslik. Spotted Norde Centrumi juures. Ilmselt sõitis Prantsusmaale (kuigi Soomest on kirjas vaid Kimmo Pulkki LS-1f-ga). Või siis Leetu putitamisele.

Jess.

Reedel olime siis koos kursaõdedega (-vendi seekord lõpetajate hulgas polnud) ja muude EBS-ikatega Lauteri tänaval rivis, mustad talaarid seljas ja kandilised mütsid peas. Õnneks oli suhteliselt jahe ilm, muidu oleksid inimesed mustas seal päikese käes ära sulanud. Marssisime siis Estonia teatrisse, kus anti kätte vastav papper, mis tõendab, et ma olen nüüd tark ja tubli ja osav ning räägiti udujuttu.

Sedaviisi lõppes minu kuulsusrikas koolitee. Kas ja millal magistrisse - ei tea. Mõneks ajaks on igatahes koolist kõrini.

Naudi lendamist! Positiivne hoiak aitab sul luua õige motivatsiooni ilma soovimatu stressita. Lõppudelõpuks teed sa pika lennu ju oma rõõmuks...kas see pole siis nii?

Saa põllumajanduseksperdiks võttes endale tihti ambitsioonikaid lennuülesandeid. Üpris sagedasti üllatad sa ennast tagasijõudmisega, aga kui mitte, siis maandud platsile, sest see oli rohkem või vähem juba sinu lennuplaani sisse programmeeritud ning annab nii sulle, kui ka kaaslastele kasuliku õppetunni. Igal juhul on platsile maandumine tõeline elamus ja piloodid, kes liialt pelgavad ja jõuavad alati tagasi lennuväljale, ei tea, millest nad on ilma jäänud. Selle üle peaksid ka motopurilendurid mõtlema.

Tähtsaim tegur edukal pikal lennul pole purilennuk vaid piloot. Puudulikke teadmisi või võimeid on võimatu asendada parema või kallima lennukiga. Olen alati hämmingus nähes, kuidas nii eraomanikud kui ka klubid kulutavad suurema osa oma kallist rahast heade näitajatega masina hankimiseks, seejärel käituvad sellega, nagu see oleks kullast, hoiavad seda kiivalt kaugel igasugusest riskist ja lubavad sellega lennata ainult prestiizhivaeguritel ehk niinimetatud "kogenud pilootidel", aga ainult lennuvälja lähedal! Kaasaegsed standardklassi purilennukid ja veel enam kuumad vabaklassi masinad on spetsiaalselt konstrueeritud suurte kiiruste jaoks. See on varustus, mida vajatakse minutite ja sekundite võitmiseks. Kohalike lendude ja ka pikkade "jalutuskäikude" jaoks ei vajata suurt kiirust ega ka võidetud minuteid. Sageli näitavad võistlused, et mitte ainult pikad lennud vaid ka kõrgtasemel purilend üldse, joonistub parimal viisil välja vanadel treening- ja klubipurilennukitel lennates. Ainult kõige karmimatel võistlustel on hädavajalik omada plaanerit, mis on teistega enam-vähem võrdne või pisut parem.

1.Esimene purilennuk tõusus määrab spiraali suuna kõigile hiljemtulijatele.
2.Hiljemtulija ei tohi häirida varasemaid tõusus olijaid.
3.Igaüks, kes nihutab oma spiraali asukohta, ei tohi takistada teisi tõusus olijaid.
4.Teisest mööda tõustes ei tohi nõrgemat tõusjat takistada.
5.Peamine seadus: Ära kunagi lenda teise purilennuki all lähedal, kuna ülemisel pole seljuhul kiireks spiraalist väljumiseks ruumi, seda eriti väikesel kiirusel.
6.Jälgi alati oma lähedast õhuruumi ning tea, kes on kus ja millal.
7.Ürita lennata nii, et teised piloodid alati võiksid sind näha.

Mida ühtlasema struktuuriga on maapind ja selle kohal olev õhukiht, seda väiksemad ebaühtlused töötavad tõusvate õhuvoolude päästikuna.
Mõned üldistavad näited:
1.PÄÄSTIKUD VAIKSES ÕHUS
-TEMPERATUURIKONTRASTID
mäeahelikud (eri küljed on erinevalt soojenenud)
metsaservad, lumepiirid mägedes
järve-ja jõekaldad
-KOHALIKUD VÄGA KÕRGED TEMPERATUURID
tööstuslik kuumus, eriti rauasulatusahjud
-PÄÄSTIK ÕHU LIIKUMISES
maapeal liikuvad masinad
purilennukite vintsistart
õhu liikumine konvektsiooni tõttu
2.PÄÄSTIKUD TUULES
-need on väga lihtsad, eriti nõlvad, mis tekitavad nn.mäeveerutõusu(ka siis, kui mäeveerutõusu seal parajasti pole, toimivad nad päästikutena).
-kaljunõlvad, pikad kitsad orud, horisontaalselt pikad ehitised
-metsaservad jne.
-merekaldad (briisiga)
Tugev tuul muudab jälle olukorda. Tugev turbulents hoiab ära sooja õhu "reservuaaride" tekkimise maapinna kohal ja kogu soojusenergia kandub üle piirikihti. Kui see kiht on ebastabiilne, tekitab tema endasisene turbulents termikat, mis on suurel määral sõltumatu maapinna päästikutest.

Mitte nii hea, kui jälgida linde, kuid palju parem mõõteriistade vahtimisest, on vaadata samas piirkonnas ja samal kõrgusel teisi purilennukeid. Piloot, kes on kinni mõõteriistades, pole mitte ainult ohtlik endale ja teistele, vaid tal jääb teiste mittejälgimise tõttu saamata info paremast tõusust.

Eriti tume ala pilve all ei tähenda mitte ainult seda, et pilv on seal kõige paksem, vaid ka, et seal on palju suuri veetilku, mis viitab sellele, et selles kohas on tõusev õhumass säilitanud rohkem niiskust(soojust) ja pole segunenud ümbritseva kuivema õhuga. Sageli näitab maksimumtõusuga ala pilve põhja sisse tekkinud lohk, kus kondensatsioon algab pisut kõrgemalt, kui ümbritsev pilvepõhi. Samuti võib parimale tõusule viidata see, kui pilve servast alla rippuvad ribad pöörduvad ülespoole ja imetakse pilve sisse.

Pilv jätkab kasvamist, kuni jätkub altpoolt tõusvat sooja õhku. Kui sooja õhu reservuaar on tühjaks saanud, siis ilusa ilma Cumuluse kasv peatub. Esimese märgina kukuvad pilve põhja servad ära, kuna nad segunevad ümbritseva õhuga ja kondenseerunud niiskus absorbeerub ümbritsevasse õhku. Selles faasis on pilv ikka veel ümar ja teravate piirjoontega ning isegi jätkab mingil määral kasvamist, kuid tihti on lõppeva termika märgiks just kitsenenud pilvepõhi võrreldes pilve kõrgema osa läbimõõduga. Kui pilv ei kasva, on termika igal juhul läbi.

29.04.sõitsin lennuväljale 18.30 ja avanes selline pilt, et meie sinine lennuklubi viit oli maha sõidetud. Kohapeal oli ka avariitunnustega mahajäetud Audi.

Kert soovitas politseisse kohe helistada. Saabus Põlva liiklus. Helistasin Margusele ja sain teada, et üks kohalik käis lennuväljalt Mältonile helistamas. Politsei uuris ja mina helistasin Mältonile ja mis selgus ! Margus teadis asjast palju rohkem...Auto roolis oli Marguse õepoeg Kristjan, tagaistmel magas vend Indrek, siis oli Ridali ristist Karmo ja mingi nn. autoomanik Tartust. Asi juhtus kella kahe paiku, kõik juua täis ja siis lasti jalga, sest Audi oli audis, esiratas puru, karter katki. Puksiir viis 20.30 auto minema, ja asjaosalistele saab olema rahaliselt suur pauk. Oleks Margus suu lahti teinud, oleks ok. ja sildi purustamise oleks ka lahendatud. Lõplik tõde selgus kell 10 õhtul, kui audi team pidu edasi pani.

Erapiloodikoolituse, huvilende, vigureid saab aadressilt www.laplaravia.ee

Vahetasin sel nädalavahetusel elukohta. Kappasin Viimsis ühest kohast teise koos oma koli ja perega. Kõigega kaasnes muidugi mitu päeva mööbli monteerimist jms. jura. Igatahes suur tänu AVA expressile, kes mu kola kahe tunniga ühest kohast teise vedasid. Kaks härga tassisid nii, et vesi tilkus - ma ise oleks vist kogu nädalavahetuse nende kastidega tegelenud. Kusjuures huvitav seik oli see, et kui mainisin meestele, et asju pakkima hakates poleks arvanudki, et seda nodi nii palju on, hakkasid nad naerma ja ütlesid, et nad pole siiani kohanud kedagi, kes selle mainimata jätaks.

Jorgen avastas muidugi vanni. Mitte, et meil eelmises korteris poleks vanni olnud, kuid uues korteris on suurem. Selline nurgakas. Ja jugaduššiga. Tüüp mängis ümber vanni ja lasi sinna vett senikaua, kuni riietega serva pealt vanni kukkus.

Teine tore seik oli see, et kamina südamiku küljes oli veel ka pärast esimest proovikütmist (see sai tehtud kohe kamina paigaldamisel) piisavalt õli jäänud, et laupäevase esimese õhtu kaminavalgel muudaks huvitavaks laes üürgav tuletõrjesignaal. Õnneks sai selle sealt hõlpsasti kätte.

Praegu ootame veel pikisilmi köögi, laudade ja voodi valmimist, mis peaks mingi paari nädala jooksul toimuma. Siis saab juba inimese moodi elama hakata. Praegu magame kokkukäival diivanil (mis pole sugugi halb variant antud eksemplari puhul) ja enamus elust käib kastide otsas. Ja veel on kolimata kõik kraam, mis keldris oli aga see ootab seda aega, millal uus kelder valmis saab.

Teine suursündmus oli see, et vanas majas toimus ühistu üldkoosolek ja ma olen nüüdsest lõpuks ühistu juhatuse esimehe kohustustest prii. Noh, kui asjad üle antud saab. Igatahes olin ma eile pärast seda üsna rõõmus. Mida võib aimata igaüks, kes on elus viis aastat tasuta ühistut vedanud.

Aga kõik aeg, mis praegu uues kodus elamise sisse seadnmisest üle jääb, kulub lõputöö kirjutamisele. Mis peaks 16 aprill valmis olema. Siis on lootust lõpuks oma elu elama hakata.

19-aastane ameeriklane Matt Suter on ilmselt saanud hakkama uue maailmarekordiga, nimelt tõstis tornaado ta õhku ja kandis veidi üle 400 meetri edasi.

Mees viibis Missouris oma perekonna treilerkodus kui keeristorm ilmus, teatab Ananova.

“See läks aina valjemaks ja valjemaks, nagu sõidaks 10 sõjalennukit meie suunas. Äkki oli toas tohutu surve, esi- ja tagauksed, mis mõlemad olid lukus, tulid hingedelt maha ja lendasid eest.”

Kõigest trussikute väel olev Matt sai väljalendava lambiga vastu pead ja kaotas teadvuse, seejärel imes tornaado ta treilerist purunenud seina kaudu välja.

240 kilomeetrit tunnis tuhiseva kiirusega tuul kandis mehe üle 400 meetri kaugusele. Lõpuks maandus Matt pika pehme rohu sisse lagedal väljal, ainsa vigastusena pea verd jooksmas lambihaavast.

Ilmajaam suutis GPS abil välja arvutada, et Matt reisis tornaado sees täpselt 431 meetrit. Ekspertide sõnul pole keegi kunagi nii pikalt lennanud ja siis veel ellu jäänud. www. delfi.ee
Kui selline asi oleks meil juhtunud, siis lennuamet nõudnuks kolmanda isiku kindlustust, mees raskem kui 20 kg.

Minu esimene sügavalt meelde jäänud lend toimus 1989 Augustis, olles EÜE Kamtshatka rühmas. Selleks ajaks oli minus sedavõrd lennuhuvi tekkinud, et olin juba jõudnud konstrueerida oma esimesed kasutuskõlbmatud lennukid.
Hakkasime Ust-Kamtshatskist reisima 600km kaugusele Petropavlovskisse. Lennuväljal kontrolli läbides helises turvavärava kell järelejätmatult, turvamees ütles.”Pohhui!” ning tegi ettepaneku koos veini võtta. Meie muidugi kiirustasime lennukile. Ronisimegi koos teiste reisijatega uduses hilishommikus JAK-40-le saba alt sisse. Start läks märkamatult, stjuardess jagas kauamängivaid komme ja kõik oli OK.
Mingil hetkel küsisin stjuardessilt, kas oleks võimalik minna pilootide kabiini. Stjuardess vastas, et kindlasti ei tohi aga ta võib küsida. Mõne aja pärast mööda minnes ütles ta, et kui relva kaasas pole, võib minna. Nii siis tõusin ja läksin.
Kapten oli uhkete dzhigitivuntsidega tore , jutukas noor mees, parempoolne piloot oli pisut vanem aga ka mõnusa jutuga, pardamehhaanik oli suht vana, vähese jutu ja kahtlustava pilguga. Tutvustasin siis ennast ja rääkisin oma huvist, selle peale hakkasid piloodid kohe õhinal kõike seletama, lennukit tutvustama ja seadmeid demonstreerima ning omi lugusid jutustama, pardamehhaanik seisis vaikides selja taga. Praeguseks on enim meelde jäänud radari ümberlülimine eri rezhiimidele, nii, et ekraanile joonistusid eri struktuuridega pilved, lõpuks lülitati radar maapinda jälgima ja kontrastselt joonistus välja Kamtshatka idaranniku kontuur, asja tegi veel meeleolukamaks see, et just siis väljus lennuk pilvisusest ja täpselt samasugune rannikukontuur avanes pilgule esiaknast.
Küsisin, kas sealkandis on lendurid ka ufosid näinud, seepeale tõmbus pardamehhaanik minust eemale nii palju, kui ruum võimaldas, parempoolne piloot vaikis, kuid kapten rääkis rahulikult, et ufosid otseselt pole kohatud aga vahel harva ikka paistab midagi raskeltseletatavat, näiteks oli ta näinud silmapiiril pidevalt helendanud täppi, mida pidas täheks, kuid edasi liikudes jäi see täpp kauge mäe taustale, mitte ei kadunud mäe taha ja samas kauge lennuki jaoks oli ta liiga hele.
Siis jõudsingi ma selleni,et küsisin, kas tohiks ise ka kätt proovida. Seepeale tõmbus kapteni nägu laiale naerule, ta tõusis püsti ja ütles:”Palun!” .Istusin siis pakutud kohale ning kapten omakorda läks paremale istmele. Kapten näitas mulle kätte kiiruse, kõrguse, pöörangu/libisemisnäitaja ja raadiokompassi ja seletas kähku, kuidas neid jälgida ning seepeale teatas pidulikult:”Nüüd lülitan autopilooodi välja!”. Seepeale kostis lülitiklõpsatus ning umbes 5 sekundit kestev tugev kellahelin. Siis ütles kapten:”Nüüd sina lenda!”.
Kui panin käed shturvali külge, tegi lennuk mingi silma ees oleva skaala järgi otsustades 60 meetrise üleshüppe, lükkasin kohe juhist ette, heteks tekkis kõhus õõnes tunne, aga sain lennuki endisele kõrgusele pidama ja edasi läks kõik kenasti 6000 m kõrgusel ja 600km/h, kapten rääkis mõnusat juttu ja andis asjalikke juhiseid kursi ja kallaku parandamiseks. Ka teine piloot andis õpetusi ja rääkis, millele tähelepanu pöörata ning isegi pardamehhaanik ütles üle tooliseljatugede mõne sõna sekka. Selleks ajaks tundus juba, et lennuki piloteerimine on sama lihtne nagu üherattalise käsikäru lükkamine, küllap vist sellepärast, et kusagil polnud kive ega poste, millele pihta panna.
Siis lasi kapten teha 30 kraadise parempöörde ja ütles:”Alustame laskumist!”
Lükkasin juhist ettepoole ja lennuk hakkas aeglaselt laskuma. Kapten ütles:”Laskume järsemalt!”. Lükkasin tugevamalt aga midagi ei juhtunud, siis lükkasin päris tugevalt aga ikkagi midagi ei toimunud, juhis oleks nagu olnud lõpuni lükatud. Kui sellest teatasin, kargasid kapten ja teine piloot mõlemad korraga teise juhise kallale, siis lõi kapten endale peopesaga vastu laupa ja hõikas rõõmsalt:”Trimmer!”, seepeale näitas ta mulle parema pöidla alla jäävat väikest lülitit, mida sai ülemise ja alumise otsa peale vajutada. Trimmeri abil läks laskumine väga ladusalt ja 2500 m kõrgusel, kui lennuväli juba ees paistis, avaldas kapten soovi juhtimine üle võtta. Tõusin püsti, tänasin ja hakkasin välja minema, et maandumist mitte segada aga kapten tahtis, et jääksin ja näeksin ka maandumist, millega hea meelega kohe nõustusin. Kapten juhtis ja hoidis pilgu kõrvalekaldumatult ees, parem piloot jälgis mõõteriistu ja luges valjusti näitusid. Lõpuks joondati lennuk välja, kiirus oli 180km/h, kapten tõmbas gaasi maha ning hetke pärast karjus:”Bljad! Sneslo!”(e.k. Lits! Kandis kõrvale!). Ja siis kolksatas lennuk rajale.

Eilses Postimehes oli artikkel, et euroopas kehtestatakse uus lennundusmaks, millega läbi ÜRO toetatakse vaeste riikide kodanikke. Karta on seega uut riigilõivu purilenduritele: " nälgiva neegri lõiv". Nali küll, aga igasugust absurdi toimub.

Mootori enda tegemine on tõenäoliselt lihtsam, kui materjalide hankimine. Algatuseks on vajalik tugevast papist toru. Mitte metallist seepärast, et papptoru ei anna võimaliku plahvatuse puhul ohtlikke kilde ja mitte plastist, sest papp talub paremini kõrget temperatuuri ja rõhku. Väga sobiv on selleks ilma sütikuta jahipadruni kest, sest siis on kohe ka düüs olemas. Kasutatud padrunikestast on üpris lihtne vana sütik suure naela ja haamri abil välja koputada. Kui kasutada suvalise läbimõõduga papptoru, tuleks sinna düüsiks liimida paksust vineerist või tugevast puidust treitud punn, mille keskele on puuritud auk. Augu läbimõõt võiks olla 1/3...1/4 toru siseläbimõõdust. Punni paksus peaks olema vähemalt ½ toru siseläbimõõdust. Toru enda sobiv pikkus oleks 4...5 siseläbimõõtu.
Kütuseks sobib kasutada kaaliumnitraadi (KNO3) 75%, väävli (S) 10% ja puusöe (C+mineraalained) 15% segu, mis on tuntud musta püssirohu nime all. Ained tuleb doseerida kaaluühikutes. Kaaliumnitraadi ja väävli leidmiseks ei oska ma juhiseid anda, söeks sobib ideaalselt grillsüsi.
Väävel ja süsi peavad enne doseerimist ja kokkusegamist olema hästi peenestatud, kodustes tingimustes sobib lõplikuks jahvatamiseks ideaalselt elektrikohviveski.
Peenestatud ja kaalutud ained segada kokku metallnõusse ning lisada niipalju vett, et tekiks keskmise paksusega puder ning kuumutada seda pidevalt segades elektripliidil, kuni esimeste mullide tekkimiseni, see protseduur on vajalik kaaliumnitraadi paremaks segunemiseks, ohtu sellises segamises pole, kuna must püssirohi märjalt lihtsalt ei sütti.
Valmis puder laotada paberile umbes 1cm paksuse kihina ja jätta kuiva ja sooja kohta kuivama 10ks-20ks tunniks. Segu on piisavalt kuiv, kui see segamisel kergelt tolmab, väikseimgi niiskusesisaldus halvab järsult põlemisvõimet, kuiva jahuna aga süttib tühisest sädemest, näiteks raudtööriistade kokkupõrkest.
Toru laadimiseks seguga on sobivaim matriits, mis väldib toru lõhkiminekut kütuse sissepressimisel ja tekitab samas pressitud segu sisse põlemiskanali (mis on vajalik pressitud kütuse suurema pinna rahulikuks põlemiseks). Eeldades aga, et matriitsi pole käepärast võtta, sobib abivahendiks ka tugevast puust või värvilisest metallist treitud pulk, mis mahub vabalt, kuid üpris täpselt torusse. Edasi tuleb toru toetada düüsiga tugevale alusele, sinna korraga sisse puistada ca1 supilusikatäis segu, pressimispulk torusse pista ja haamriga jõuliselt kokku tampida, . minu teada pole sellise laadimise juures kordagi midagi plahvatanud, halvimal juhul on toru külg pragunenud, tampima peab aga hoolikalt, vastasel korral kipuvad pooled mootorid lõhkema.
Kui toru on ääreni laetud, tuleb düüs ülespoole keerata ja haamri ning naelaga (või mingi terava, sobiva koonusega) lüüa pressitud segu sisse umbes 2/3 toru pikkune põlemiskanal. See on võimalik ka puurida.
Toru lahtise otsa võib sulgeda paberteibiga, aga see pole hädavajalik.
Mootori süütamiseks sobib 3cm pikkune 2..3mm sisemõõduga paberist keeratud või plasttoru. See tuleb sama segu tihedalt täis pressida. Mootori põlemiskanalisse tuleb puistada lahtist kütusepulbrit ja sobiva välismõõduga süütetoru mitte eriti tihedalt düüsi suruda. See süütesüsteem võimaldab 10ne meetri kaugusele joosta.
Kirjeldatud mootorit on kasutatud raketi- ja lennukimudelitel. Kindlasti soovib keegi proovida paljast mootorit ilma stabiliseeriva süsteemita, seljuhul soovitan eksperimendi tarbeks otsida väga suur asfaltplats ja vähemalt kaitseprillid ette panna.
Vältige ennetavalt tuleohtu.
Head lendamist!

Kirjeldan lühidalt, kuidas teha väikese vaevaga valmis õhupall.
Tuleb paberist välja lõigata 6 siilu vähemalt alloleval joonisel näidatud mõõdus. Kestamaterjaliks sobib harilik majapidamispaber, mida kergem on paber, seda parem. Siilud tuleb servadest teineteisega ühendada paberteibi abil ning lõpuks tugevdada alumine serv samal viisil. Energiaallikaks on 2 küünlavahaga immutatud kempsupaberirulli, mis kumbki tuleb kolmeks rõngaks lõigata, et oleks piisavalt põlevat pinda. Energiaallikas paigutada 3mm alumiiniumtraadist valmistatud raamile ja riputada see palli kesta alaserva nurkadesse tehtud aukudesse. Sellise õhupalli maht on umbes 3 kuupmeetrit ja stardimass umbes 1,4 kg. Täielikult õigustab ennast valem, et 1 kuupmeeter välistemperatuurist 100 kraadi soojemat õhku tasakaalustab 400g kaalu.
Stardi korraldamiseks oleks hea kaasata mitu inimest, kes õhupalli püsti hoiaksid reaktori süütamisest kuni palli piisava soojenemiseni, see võib võtta aega mõne minuti. Ülalkirjeldatud energiaallikas põleb ligikaudu 10 minutit. Palli lennutamiseks sobib enam vaikne jahe ilm, kuna siis on sise- ja välistemperatuuride suurema erinevuse tõttu rohkem tõstejõudu.
Vältige ennetavalt võimalikku tuleohtu.
Head lendamist!

Issanda loomaaed on kirju, tavatsesid nad öelda.
</br>
Igatahes sel ajal kui kogu Eesti rõõmustas olümpiavõidu üle, helistas mingi mutt raadiosse ja ajas sihukest juttu: http://tokintmash.pri.ee/kiku.mp3

Päevad Ridalis on sarnased, lumi, külm, kaamos. Margus elab ikka vanaviisi, kass on läinud, Kaevurkoer teadmata kadunud, lennurajal liiguvad kitsed, rebased ja jänesed. Seega esiküljele ei taha seda panna ja kõike ei saa ka üles riputada.

Lennuväli 5. veebruaril,hämar, "aiateivaste" paukumist vaid kuulda.

Margus tõmbab suitsu ja ootab kevadet, üksi on ikka pagana igav päevad läbi olla. Viktor oli mõned päevad lennuväljal ja siis oli kuulda tema loitsu Blaniku kõrval, et käivituu, käivituuu, aga mootor ei läinud ikkagi käima. Ja nii need päevad läevad....

Vastutus on sedalaadi värk, mida mõne inimesed pigem väldiksid. Samas on elus enamasti nii, et inimene vastutab oma tegude eest otse või kaude, tahab ta seda või ei taha. Kurb on kui inimesed sellest aru ei saa.

President on avaliku elu tegelane ja ta vastutab avalikkuse ees tegudega, mis ta korda saadab. Nii oma avalikus kui ka eraelus. In fact, Presidendil ei ole ole eraelu tavamõistes. Ja kui inimene hooldab alaealisi, siis ta vastutab nende eest nii või teisiti. Nii et väited, et "tegu oli tavalise noortepeaoga ja president pole milleski süüdi" jne. on paras kamarajura. President vastutab täie rauaga.

Samamoodi vastutab minister Reps selle eest, mida ta avalikult välja ütleb. Kui ikka minister avalikult kiidab väikese lapse kõrvalt varast tööle minekut, siis ei saagi muud tagajärge olla kui samasugune vanematest võõrandumine nagu presidendiperes. Iga avaliku elu tegelane peab oma sõnavõtte vaatama ikkagi ka Kanti kategoorilise imperatiivi vaatevinklist. Eetikal on suur jõud kui seda mõista.

Ma ei saa aru sellest, kuidas suur osa inimesi pole kõrge vanuseni aru saanud, mis elus tegelikult tähtis on. Kuidas saab see nii olla, et minister ja president pole siiani aru saanud, et kui inimsuhted on nässus, ei oma sinu positsioon ja majanduslik heaolu mingit tähtsust - halb on ikkagi!

Aga vastutuse juurde tagasi tulles. Nii nagu avaliku elu tegelased vastutavad oma tegudega näidatava eeskuju eest, teevad sedasama ka kõik lendurid. Ja siit mõte (mille autor pole mitte mina, vaid Derek Piggott), et iga kord kui sa tegeled distsiplineerimatu lendamisega (madalad ülelennud jms. efektitsemine) pead sa teadma, et sellega sa võtad vastutuse mõne noore purilennuõpilase elu ees. Kes sama asja proovides vähestest kogemustest ja oskustest tingituna kusagil võsas lõpetab.

Ma ei tea, kas Tapa matsu tegelikud süüdlased tänaseni oma vastutust tunnetama on hakanud. On ülimalt kurb kui nad seda pole. Sest nii on tee avatud järgmistele sarnastele kurbadele lõppudele.

Inimesed. Pange asjad enda jaoks tähtsuse järjekorda ja õppige tunnetama vastutust. Sest vastasel korral võib kõrges vanuses olla "piinavalt piinlik".

Selleteemaline purilendurile hädavajaline kaunter asub siin:

http://november1.homedns.org/summer/

Saabusin Ridalisse veidi pärast seda kui Kristiina Shmigun 0,2 sekundiga 30 kilomeetrit Ridalist loode pool norrakalt pähe sai. Ridalis võttis mind vastu unise näoga teki alt piiluv Margus ning sabaotsani vitaalne Korsaar, kes arvas, et mul kotis kohe kindlasti talle midagi head on. Ta pidi pettuma.

Tõin küttepuid, panin köögis bullerjaani uugama ning läksin angaari uste relsse jääst lahti raiuma. Peale mehist kangiga vehkimist ja lumeloopimist sain päevavalguse angaari ning asusin Wilga kallale. Nagu arvata, oli parempoolne ratas õhust kõmmeldunud ning portsjon surveballoonist meeldis talle väga. Õlikraan kinni, kasukas mootorikattele ja Marguse abiga sai Wilga angaari ukselävele. Põrgumasin käivitus ilma tavapärase suitsupahvakuta.
Kui Kert, Jaan ja Kati lennuväljale jõudsid oli nii lennumasin kui ka bullerjaanil istuv õli juba kenasti üles soojenenud.

Jaani, Kati ja vahepeal saabunud Meremehega lükkasime Wilga välja, lasime surtsaka õhku ka lennumasinasina tühja õhukerasse, kobisime Jaaniga kabiini ja andsime „punni”. Istusime siis kahekesi ja kaifisime vaikselt rappuvat lennukit. Lennukimüra oli kui muusika me kõrvadele. Mõnus kodune tunne tuli kohe.
Kui lennuväljalt minekule asusin, algas parasjagu operatsioon „Rajamärgid väljalt ära”.

Selleks puhuks koostas Kert vedamise mehhanismi, mis koosnes kahesillaveoga Audist, Wilga kasti kaanest ja neid ühendavast jupist faalast. Meremees läks lihtsama vastupanu teed ja vedas rajamärke oma valge „seljakotiga”.

Kuidas neil operatsioon õnnestus veel ei tea. Kööki jäid "maailma parandama" ja kütuse 30L viimaseid liitreid põletama Jaan ja Margus.

Sõitsin meelega mööda vana-võrut ja nautisin talvist metsavaheteed. Vaatamata lummavale vaatepildile mõtlesin, et tuleks see kevad juba kiiremini.

Nii vana mehe kohta imelik ettevõtmine aga parem aasta eelviimasel päeval kui mitte kunagi. Jeti jäähallis sai siis ringi tiirutatud ning lõppeks nii mõnigi ring platsile ilma portest rabamata peale tehtud. Uisku suusatamise kogemus oli vist abiks. Igatahes tagumikku "jäändada" ei õnnestunudki. Nüüd on vaja veel selgeks õppida kuidas pidama saada ja kuidas uisutada kramplikult ette vaatamata. Tundub, et mõistlik on ka omad uisud muretseda, kuna laenuuisud olid suht kipakad.

Asi hakkas mulle meeldima ja leidsin netist huvitavad viited matkauiskudele ja uisumatkadele. Mida korraldavad vanad koolivennad Märjamaalt (www.seikleja.com). Usun, et mingi hetk proovin talvel mingi uisumatka ära kah. Ehk isegi koos perega. Igatahes paistis asi kaunis põnev olevat. Pealegi on Soodla veehoidla (kus neid üritusi peamiselt korraldatakse) looduslikult üsna huvitav objekt.

Seniks aga head vana-aasta lõppu kõigile. Ja lennukat uut.

Kui siin läks juba ülisuurte purilennikite peale teema, siis leidsin pildi, sõna otsese mõttes, sellisest Mammutist (mis oligi purjeka nimi).

Junkers kompaniilt telliti selliseid puust lennumasinaid 200 tükki. Mõeldud olid Junkers 322 Mammut Inglismaa invasiooniks nagu ka analoog transpordi purilennuk Messershmitt 321 (esialgu Me 263) "Gigant". Kasutatama pidi neid operatsioonil "Merelõvi", mis nägi ette Britannia vallutamist õhudessandi näol.

1.novebril 1941, kõigest 14 päeva peale plaani ja käsku välja töötada selleks purilennuk, esitati purjeka eskiisid. Projekti nimeks sai "Varssav".
Purilennuk pidi kandma kas sõjavarustust, 88 millimeetriseid kahureid, tanke T-IV või 100 dessantnikut. Lennuki tiiva siruulatus oli 62 meetrit ja kandevõime pidi olema 20 tonni.

Kuna Junkersi tehasel puudusid kogemused sellise konstruktsiooniga puiturilennukite tegemiseks, tekkisid koheselt probleemid. Purilennuki katselaadimise ajal vajus tank T-IV läbi puitpõranda. Seepeale vähendati 20 tonnist kandevõimet 12 tonnile.

Katselendudeks valmistuti märtsis 1941. Probleem oli piisava võimsusega puksiirlennuki leidmisega. Esialgu oli plaanis lennuaparaadi ette rakendada kolm lennukit BF 110C-d aga ennem katselendu peeti sellist ettevõtmist liiga riskantseks ning lõpuks jäi valik Junkers 90-V7 peale, mis pidi suutma tõstma õhku 4 tonnise kogukaaluga purjeka.

Esimene lend toimus märtsis 1941, mil valmis lõplikult Ju 322-V1 ja Ju 322-V2.
Purilennuk kinnitati Junkers 90-V7 taha 120 meetrise ja 16 mm tossi abil. Täis gaasiga minema rühkinud lennurong suutsi vaevu enne raja lõppu maast lahti rebida, kusjuures stardiks mõeldud käru andis maalt põrgates hoobi purilennukile. Õhus olles hakkas Mammut lennuki taha "laperdama" ja oli väga ebapüsiv. Purjekas tõusis vaatamata lenduri pigutustele pukseerijast kõrgemale. Peagi oldi situatsioonis, kus purilennuk oleks mootorlennukile tagant sisse sõitnud. Mootorlennuk pikeeris täisgaasil ja veidi ennem tagant sisse sõitu, haakis purjeka juht end aerorongist lahti. Mootorlennuk tuli vaid mõni meeter ennem maapinda pikeest välja. Peale lahtihaakimist lõpetas Mammut laperdamise ja maandus ilusti põllule, kust ta kaks nädalat hiljem kahe tanki abil tagasi veeti.

Koheselt hakati parandama suurima purilennuki lennuomadusi, kuid peagi loobuti, kuna oli ilmne, et seda ei suudeta. Teostati veel mõned lennud, tõsi küll mitte eriti edukad. Mais 1941 tuli käsk programm lõpetada ning 98 erinevas valmimisjärgus purjekat läksid tuleroaks. Kogu projekt läks saklastele maksma 45 miljonit marka.

Leidin ühe laheda saidi, kus tehakse lihtsalt selgeks kuidas lennukit juhitakse. Lõpus on ka väike proov, kus saad graafiliselt kujutatud lennuaparaati näiteks vastu maad põrutada

Lehekülg asub sellisel aadressil: http://www.youngeagles.org/games/pyr/

Ei usuks, kui poleks linki...
Häid jõulujõuvälju kõigile...

originaal: http://www.regnum.ru/news/561345.html
eestikeelne: http://si.kongress.ee/?a=page&page=42eff5f27696f7994eed&subpage=43ac5941...

Soome lahte ähvardab surmavalt ohtlik hiidmagnetväli

SI-200
23.12.2005

Soomes lahes tekib ülivõimas magnetväli, kui merepõhjas ristub kaks juhet – Vene-Saksa gaasijuhe ning Eesti-Soome elektrijuhe, teatas Leningradi oblasti kuberneri merenõukogu istungil 16. detsembril Viiburi ja Võssotski sadama administratsiooni juht Jevgeni Soroko.

„Kas kujutlete, milline magnetväli seal tekib ja milliste tagajärgedega ähvardab?“ küsis Soroko nõukogu teistelt liikmetelt. Soroko hinnangul võib kahe juhtme ristumine tuua kaasa ettearvamatuid tagajärgi tervele Soome lahele.

Tallinnast, Harku alajaamast (võimsus 330 KV) Soome, Espoo alajaama (400 KV) minev elektrijuhe on mõeldud ühendama Baltimaade ja Skandinaavia energiasüsteeme, selle kaudu hakkab Baltimaades toodetud elekter liikuma põhjamaade energiaturule. Juhe peaks kava kohaselt valmima 2006. aasta lõpuks. Soome ja Eesti ole oma elektrijuhtme rajamist Saksamaa ja Venemaaga kooskõlastanud, kirjutas Vene uudisteagentuur „Regnum“.

Kui täie hoo saab sisse ka Vene-Saksa gaasijuhtme ehitus, siis võib igaüks juba ise välja arvutada, millal ja kus täpselt kaks juhet Soome lahe põhjas ristub.

Ühe Tartu ülikooli endise füüsikaõppejõu sõnul on kahe kõnealuse juhtme ristumisel tekkiv hiidjõuväli umbes miljon korda tavalisest suurem. Meenutuseks: elavale organismile mõjub surmavalt sellest juba mitu suurusjärku nõrgem magnetväli. Teadlase hinnangul ulatub Soome lahes moodustuv jõuväli juhtmete ristumispaigast vähemalt 100 km kaugusele.

Allikas: Tõnu Kalvet
Kontakt: tonukalvet@hot.ee

Ostsin oma küljeluule eBayst asja, mida Maarjamaal ei müüda. Ise oma geniaalsusega raskelt rahul. Lausa mõmisesin omaette. Kuna jublakas pole mitte pisike, siis transpordikulu küllalt suur ja andsin nõusoleku, et saadetagu meritsi (lubatud transpordiaeg 4 nädalat - tundus, et 50% ajavaru peaks enam kui küll olema). See kõik toimus 11 novembril.
No ma ei tea, kus mu mõistus siis oli aga kodus igatahes mitte, Sest lähenevad jõulud on muutnud asjade liikumiskiirust vähenemise suunas ja siia lisandub kindalsti põgus kogus Eesti Posti letargilisust.

Siit moraal. Selliste asjade transpordiga ei maksa koonerdada.

Kohus otsustas, et kreatsionismi õpetamine lastele ei kõlba kuhugi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=11846430

Artikli kommentaarides on kosta muidugi vihast vahutavate ID usku inimeste möirgeid, kuid eks need pannakse ka paika mõtlemisvõimeliste tegelaste poolt.

Tuletan siis veelkord inimestele meelde, et hääl vaja anda siin:

http://www.petitiononline.com/evpsuv/petition.html

ja täpsemalt saab asja kohta lugeda siin: http://www.hot.ee/skeptikkk/

Koolist on ikka väga kõrini. Täna on järjekordne eksam. Jaanuaris veel 3 tükki ja samal ajal peab hakkama lõputööd kribama. Viimase aja hullumeelne õppimine on kulmineerunud korraliku nohuga. Sellest siis pealkiri.

Hommikul selgus veel, et maja soojaregulaator on jälle lolliks läinud ja radikad jahedaks laskund. Panin käsitsijuhtimise peale. Igatahes tulevad soojamehed seda täna pusima.

Siis masendab veel, et ma pole suutnud täita oma lubadust Raitile veebilehe osas. Ja purilennu õpiku kirjutamisega pole grammigi kaugemale jõudnud. Ja Merle jõulukink on viiendat nädalat kusagil Ameerika ja Eesti vahel.

Õnneks tuleb puhkus. Saab rahulikult õppida.

Veendunud ateistina ei suuda ma oma rõõmu varjata, et Jõuludel pole tegelikkuses vähimatki seost Kristuse sünniga. Tegu on originaalis Roomlaste seadusevaba laaberdamise nädalaga, mis toimus vahemikus 17-25 detsember ning mille käigus ohverdati inimesi ning kedagi ei tohtinud karistada vara kahjustamise või inimese vigastamise pärast. Kristlased adopteerisid hiljem selle Saturnalia nimelise pummelungi ja moondasid sujuvalt Jeesuse sünnipäevaks.

Nii, et kes Jõulude ajal ohjeldamatult pummeldab ei tohiks ennast mitte süüdi tunda.

http://www.simpletoremember.com/vitals/Christmas_TheRealStory.htm

Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin. Et ma ei hakka omale teist ajaveebi nikerdama vaid kriban ka muud mõtlemised või mõtlematused siia.

Sellel lehel: (http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/press/kommentaarid/Arhiiv/_126?o...) räägib meie kõrgeauline pangandusturu regulaator sellest, et kinnisvaraturg on üle kuumenenud ja peab jahutama hakkama jne. Tuuakse ära ka konkreetsed meetmed, mida rakendama hakatakse. Erinevatel hinnangutel tõstavad need meetmed pankade poolt küsitava laenumarginaali praeguselt 0,5-0,6% pealt 1,4-2% peale.

Tegu oleks riigi finantsstabiilsuse seisukohalt täiesti õige trikiga kui just ajastus poleks totaalselt vale. Julgen Eesti pangale panna süüks selle, et magati maha hetk, mil reaalintress (laenuintress-inflatsioon) muutus nullilähedaseks (vahepeal oli isegi negatiivne). Negatiivne või nullilähedane laenuintress ütleb tarbijale, et "sa kaotad raha kui sa ei laena" ehk teisisõnu: "ainult loll inimene ei ole võlgu".
Ja siis imestatakse, kust tulevad sellised kinnisvara hinnad. Kapitaliadekvaatsuse nõuete suurendamise ja muude meetmetega oleks pidanud tegelema hakkama siis kui reaalintress hakkas alanema alla 0,5% ning sellised meetmed tuleks maha võtta siis kui reaalintress tõuseb üle sama määra. Siis täidaks EP oma rolli ja hoolitseks finantsstabiilsuse eest. Praegu teeb EP täpselt vastupidist, mis minu tagasihoidlikul hinnangul:
1. Toob laenuturul kaasa tõsise tagasilöögi siis kui need meetmed kehtima hakkavad (ca. poole aasta pärast).
2. On juba toonud kaasa tagajärgi Eesti majandusele, viies tasakaalust kodanike laenude ja säästude suhte

Paljud inimesed saavad (tõsi, oma mõtlematuse tõttu) selle tulemusena kõvasti rahaliselt peksa. Mida oleks saanud ära hoida kui härrased EP-st oleks kasutanud oma ajusid selleks, mille eest neile palka makstakse.

Sattusin pühapäeval oma kodu ligiduses peale kambale tuulelohedega surfareile, kes lumelaudadel lumisel väljal rigi kihutasid. Tuul polnud nende ütluste järgi küll piisavalt tugev, kuid minu arust kihutasid nad igatahes väga vinge kiirusega. Olen ennemgi huviga selliseid lohesurfareid väikese kadedusega jälginud. Nüüd sain seda täitsa ninapidi juures uudistada.

Sain vendadega jutu peale ja kutsusin neid meile Ridalisse külla. Meil ju nende jaoks hiilgavalt hea plats 300 korda 1000 meetrit lagedat siledat välja, ilma elektriliinideta. Päeval näitaks neile oma lennumasinaid ja naudiks nende surfamist, õhtul teeks ühiselt sauna, õllede ja muu sinna kuuluvaga. Nad olid huvitatud ning leppisime kokku, et võtame jaanuaris ühendust.

Galeriis leiate vastavanimelise albumi, kus rohkem pildimaterjali.
Rohkem infi nende tegemiste kohta leiate kodukalt aadressiga: http://surf.triip.ee/index.php

Koperdasin ühe üsna huvitava leiduse otsa:

http://www.aircraftspruce.com/catalog/pspages/claw.php

Põhimõtteliselt on tegu maasse kruvitava junni asendajaga, mis peaks teoorias purjekat paremini maas kinni hoidma. Otstes taotakse maasse 3 pikka metallvarrast viltuses asendis. Igatahes kindlam ja lihtsam näeb välja.

Ei arva, et peaks kohe kasutusele võtma, kuid kunagi kui kruvimisest siiber saab võib lasta mingil kohalikul treialil mõnesaja krooni eest roostevabast asja järgi teha.

Teemaks tuuleelekter ja muidu tuulikute ajalugu. Hästi kontsentreeritud lugu sai. Mitte päris nii hea kui oleks tahtnud (roostes vist natuke) aga ikka parem kui see pikatiivaliste lugu.

Üks kolmest Respist, kes Tartus volikokku pääses. Ära siis Teet muude naljade kõrvalt lendamist unusta.

Sõitsime valimispäeva hommikul Petsiga sinna ja tervitasime kõiki kolme kohalolnut - Margust, Katsi ja Kassi. Kõik olid rõõmsad, et rahvast juurde saabus. Pikalt ei jobutanud, vedasime XL angaari juurde ja hakkasime lammutama. Kuna keegi ei raatsinud ennast angaaris kõige ülemiste stapiriputusnöörideni vinnata, tegime uued nöörid, panime need alumise puu külge ja riputasime XL-i stapi sinna.

Siis võtsime kolmekesi tiivad küljest ja mähkisime kõik läikivad osad rasvapaberisse nagu ikka. Pärast hakkasime Einarit ja Tanelit ootama, et oleks rohkem rahvast, kellega tiibu riputada. Blansad jäid seekord puutumata.
Margusele oli putkasse uus ahi ehitatud, millisest tegevusest oli terve hulk telliseid üle jäänud. Tellised sai alla pillutud ja puukuuri veetud. Siis tulid Einar ja Tanel ning XL sai tuppa. Rääkisime Kaitseliidu asjast kah natuke ja asi ei tundugi nii lootusetu kui alguses paistis.

Kuna Margus tahtis poodi ja Pets Einarilt siirupit tooma minna, tegime tööjaotust - Einar transportis Petsi ja mina Margust. Muidugi läks meelest tagasiteel Pets Einari juurest üles korjata, mistõttu Ridalisse saabudes olime väga imestunud, et Petsi polnud. Läksime siis Einari juurde Petsi tooma. Seal pakuti kooki moosiga. Ärasõites teatas Tanel, et vasakule pöörates saab ilusti suurele teele välja. Poolekilomeetrise sõidu järel karjatas Pets, et "Issand! Mu jope ja rahakott on Ridalis". Issand keeras siis auto ümber ja sõitis Ridalisse. Margus oli väga imestunud meid jälle nähes.

Pärast Tartu kaudu (sinna sai poetatud Kats ja Tanel) koju sõitmist läksin valisin Viimsi vallale rahvaesindajaid. Hästi läks. Kesikud said Viimsi volikogus vaid ühe koha ja minu valitud tulid päris tippu.