Täna siis esimene AAT (Assigned Area Task). See tähendab, et pöördepunktid on suure raadiusega (mitte 0.5, vaid 10, 15 ja enamgi kilomeetrit), ja marsruudi läbimiseks on ette antud aeg. St rihtida tuleb seda aega ja reguleerida teekonna pikkust enda arvatava kiiruse järgi. See annab võistlusele ühe mõõtme juurde. (Tegelikult on AAT hinnete saamise valem jube keeruline, ma siin andsin ainult üldise suuna).
Darius ütles, et tema arvates on Eesti taevas samasugune nagu Leedu oma. Mina küll nii ei arva. No ei lenda me 34 soojakraadiga ja suduse pilvitu taevaga üldse, rääkimata sadu kilomeetreid ja kiiruse peale. Nii äkilisi õhumasside piire ka Eestis ikka pole ammu näinud. Täna venisime stardist 50 km, enne kui miskit leidsime (mina 700m pealt alles), et seejärel saada teekonnajoonest valele poole jäävate pilvede all 5 m/s (mistõttu sai paar pilve võtta ainult) 2200 peale, et siis 60 km lennata täielikus supis mingeid tõuse nägemata. Ja sealt jäi veel 80 kilomeetrit edasi trügida.
Algne plaan teha võimalikult lühikeseks marsruut õhus kuidagi ei toiminud - atraktiivsed pilved kutsusid eemale. Darius ja Adam siiski suutsid distsipliini pidada ja tasuks jälle võit. Mul hea meel, et Arturas täna teiseks sai - õiglus on ikka maamunal olemas. Kui mina päeva võidu sain, siis paljuski tänu sellele, et sattusime teekonnal kokku. Täna võttis ta mu šefluse alla, ütles kohalike kasutatava raadiosageduse ja plaanisime koos lennata. Esimesel etapil siiski läksime eraldi radu - mul ei jätkunud julgust temale järgneda. Ta ütles, et oligi 300m peale kukkunud, vee välja lasknud. Aga ikkagi jõudis teiseks.
Siis, kui algas kõige hullem viimased 70 km, ta järsku hõikas mind raadiost. Olin küll tõusus, aga tema oli 5 km edasi ja paremas. Kimasin järgi, seal oli suur parv klubiklassi rahvast tõusu näitamas ja see aitas kõvasti. Nägin seega ära ka selle, kuivõrd suur abi on meeskonnana lendamine ja raadioside. Siiamaani olen üksiku hundina möllanud, ainult aeg-ajalt teistega silmsidet saanud. Stardist finišini tiimitööd teha, nagu võistlustel kombeks saanud, ei ole saanudki. Sabetskis kutsub järgmiseks aastaks klubiklassi MM-ile enamvähem kaks korda päevas, aga lisab ka juurde, et tark on ikka meeskonnana, st kahekesi lennata.
Klubiklass lendab valdavalt kambas. Täna läks päike lausa nende taha varju kui nad must üle kimasid suure parvena. Stardis oli ka seninägematu pundar - sinise taeva all said kolm tõusu üksteise kõrval kokku ja see oli üks paras pudru lennukitest.
Teine õppetund on, et purilennus tasub teinekord teha väga suuri ringe. Täna ma ei läinud esimeses pöördepunktis piisavalt kaugelt pilvi võtma (teised läksid). Õnneks tegid nemad 15 km hiljem vastupidise lükke, ehk siis 1:1. Aga jällegi, AAT valem on nii jube keeruline, et ega ma kindel ei ole, et mispidi trajektoor ikka kõige õigem oli.
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse