Eelviimane võistluspäev

Dynamicute järel startimine on üks paras nikerdamine. Vladas rääkis, et kevadel, kui maa on märg ja lennuväli on pehmem, siis on ta lennuraja viimase meetrini ära kasutanud. Mõtlesin võistluste lõpuks välja enamvähem rahuldava meetodi: tõmban tagatiivad 80 km/h peal lõpuni välja, see kergitab ratta maast kiiremini lahti ja siis vaikselt liigutan tõusuasendisse õhus olles tagasi. Aga eks ta puuridade vahel nikerdamiseks jäi lõpuni, lihtsalt lennurajal peaga kuplisse tagumist jäi vähemaks.

 

Nägin P ja PL-i startimas üsna kohe peale stardi avamist. Panin ka minema, aga kohe järgmise pilve all oli näha, et jugoslaavlased passivad. Silmanurgast tundus, et P ja PL pöördusid tagasi, aga ma lõin käega. Ilm tundus ilus ja lõpuks võib ka oma peaga lennata. Mitu korda startimine on purilennunduses täiesti OK, arvestatakse kõige viimast starti. Teinekord kasutatakse korduvat starti konkurentide maharaputamiseks, sest paremate purilendurite järel rippumine on üsna levinud ja see ajab viimased turri, sest taganttulijatel on pisike eelis. Näiteks on minu JS1B grammike kehvema koefitsiendiga kui Lukasze JS1 EVO. Kui iga päev tema järel lennata, siis iga kord ma võidaks teda. Pilvede all kipub eeslendaja paratamatult aega kulutama tõusu täpse asukoha otsimisele, tagant tulijad lendavad kohe esimese järel õigesse kohta.

Teinekord on abi ka 5-10 km eespool olijatest, eriti kui vastu päikest lennata. Aeg-ajalt helgib päike lennukitiivalt ja see näitab ilusti ära, et kuhu minna tasub.

 

Esimene 100km oli võimas: keskmine tuli 150 km/h. Raputasin kaks teist lendajat maha, ilm oli silmapiirini ilus. Teisel lõigul tuli nikerdama hakata ja keskmine langes 130 peale, aga see on ka väga kõva. Vaja oli saada ümber Zilina õhuruumi, mul suhteliselt vedas - päris head pilved olid paarsada meetrit piirist.

 

Kolmandal lõigul oli täielik jama. Kõigepealt jõudis järgi LZ ja no mitte kuidagi ei suutnud temaga ühes tõusus sama hästi kerida. Järgnes jälle lai org ja seal tegin pisukese valearvestuse ja läksin liiga risti, LZ rohkem diagonaalis ja lühemat maad. Mul ikka veel see oru ületamise silmamõõt hea ei ole. Edasi oli jälle kaks varianti, kas minna vasakult või paremalt hoides mägede kohale paremaid tõuse otsides. Aga ei toiminud vasakul mägedes mitte. Suures hädas keerasin orgu, kus mingid pilvetupsud siiski olid, ka LZ oli sinna vajunud. Meenus see, et teatud ilmaga võib olla abi juba 10% ballasti vähendamist. Tegin nii ja müraki oli hea tõus käes!

 

Selle koha peal oli ettevalmistuse aps veel. Pilvede loogika ütles, et lääne poole hoidmine on mõistlik, aga ma ei läinud sinna sest tunnetasin riski, et pilved võivad olla juba keelatud õhuruumis. Ega silmaga on raske hinnata, kas paljulubava pilvereani on 8 või 12km, aga me lendasime sageli 400m kaugusel keelatud õhuruumist

 

Samas on asi lihtne kui maa peal on mäeahelik, ja antud juhul oli. Soaringspot näitab mugavasti ka reljeefi ja siit on ilusti näha, et mäeahelik on lubatud alas. XCSoar ja LX8000 võimaldavad näidata ka reljeefi, aga Slovakkia kaardid on nii kirevad, et nii kaob muu info ära, eriti just AAT tsoonid. Oma viga - oleks pidanud end enne lendu korralikult briifima või XCSoaris aluskaardi muutma (sest täna polnud AAT lend, vaid racing task).

Teekondadelt on näha, et mida õige valik tähendas: vasakul on päeva võitja Adam, kes sai sellel lõigul Duo Discuse rondiga kiiruseks 103, keskmisel pildil on kolmanda koha saanud JS3 NL kiirusega 101 ja parempoolsel mina, kes ma vajusin orgu ja kiiruseks 87 kmh. 

Viimane pöördepunkt oli jälle tavaline - vaja oli hüpata palavasse orgu, kus tõuse eriti pole, siis tagasi ja lõpulend. Koht oli küll nõrgavõitu (9.), aga punktid olid suht normaalsed. Lõppkokkuvõttes hea meel, et otsustasin ise oma peaga ka terve päeva proovida. Võitis Adam, kes teistest varem startis, tagasi pööranud P ja PL paistsid pigem kaotama sellest, minust paar minutit hiljem startinud jugoslaavlased aga panid täkkesse, nad lõpetasid kõik eesotsas.