Mikrotõusu purilennukid

FAI defineeris 01.10.2004 alates lisaks ülikergetele purilennukitele ära ka mikrotõusu (Microlift - kui kellelgi tuleb pähe parem tõlge, võiks selle kommentaaridena kirja panna) purilennukid. Eesmärk liikuda lähemale Paul MacCready poolt sõnastatud purilennu ülimale eesmärgile, milleks tema järgi on purilennuk, mille vajumiskiirus on alla 0,3 m/s (parimatel vabaklassi purilennukitel jääb see praegu ca. 0,4-05 m/s kanti) ja mis suudab ära kasutada ka pisemaid tõusvaid õhuvoole.

Uus klass defineeriti järgmiste maksimumparameetritega: lennuk ei tohi olla täislastis raskem kui 220 kg ja ei tohi omada tiiva erikoormust, mis on kõrgem kui 18 kg/m² kohta.

Tulemuseks on nüüd alljärgnev purilennukite klassifikatsioon kolme klassi:

Kollane kast seal on püsti seistes starditavate (nagu deltaplaanid) alamosa mikrokergetest, sinised siis need mikrotõusude kasutajad ja punased ülikerged.

Uude klassi on ilmunud mitmed üsna huvitavad purilennu vahendid (meelega ei nimeta neid kõiki purilennukiteks). Mõnest huvitavamast eksemplarist siis lähemalt:

Swift

Swift on tegelikult üsna vana vidin (antud kontekstis) - pärit 90-datest. Näeb välja selline:

Kodukas: http://www.aeriane.com/

Väärtuseks mainitakse 27, Vne on 120 km/h ja minimaalne vajumine 0,6m/s 40km/h!!! juures. Kaalub 48kg! Lennuvahend on juhise ja pedaalidega juhitav ehkki sisuliselt on tegemist pigem konkurendiga deltaplaanile kui purilennukile. Kes viitsib juutuubist kaevata, leiab üsna mitu videot selle asjandusega lendamise kohta. Mind isiklikult häirivad selle asjanduse juures järgmised tõsiasjad:
1. vne on siiski üsna madal
2. tõusul ja maandumisel pidavat olema väga tundlik külgtuulele
3. konstruktsioon ei ärata usaldust
4. kokku panekul on 78 etappi!!! Milline suurepärane võimalus millegi ühendamata jätmiseks.
5. korralikke kellasid ei saa paigaldada
6. vaidtiib ei ärata usaldust
7. üldjuhul maandutakse jalgadele
8. purilendurile oluline vaade ette ja üles on piiratud

Samas on selline lahendus kindlasti põlisele deltaplaneristile väga atraktiivne. Kui välja arvata hind, mille eest saaks kasutatuna näiteks ASW-20. Samuti on huvitav variant hankida see vidin endale mootoriga, mis muudab selle ka Eestis kasutatavaks.

Archaeopteryx

Archaeopteryx on vanima teadaoleva linnu järgi nimetatud purilennuvahend, mis näeb juba lennuki moodi välja. Sündinud Saksamaal. Näeb välja selline:

Kodukas: http://www.ruppert-composite.ch/

Väärtuseks mainitakse 28, Vne on 130 km/h ja minimaalne vajumine 0,44m/s. Varisemiskiirus 30km/h!!! Kaalub 46 kg. Lennuvahend on juhise ja pedaalidega juhitav ja näeb täiesti purilennuki moodi välja. Mõningate mööndustega. Kodukalt leiab üsna mitu videot selle asjandusega lendamise kohta. Mind isiklikult häirivad selle asjanduse juures järgmised tõsiasjad:
1. vne on siiski üsna madal
2. konstruktsioon ei ärata usaldust (ehkki parem kui Swiftil)
3. asi on märksa kallim kui Swift
4. purilendurile oluline vaade ette ja üles on piiratud

Positiivse poole pealt võiks mainida, et asjandusel on korralikud pidurid (erinevalt varastest Swiftidest), standardne konstruktsioon, mis on ootuspäraselt andnud tulemuseks parema aerodünaamilise väärtuse ja väga olulisena on kokku panek palju lihtsam, kuna kõik ühendused klõpsavad automaatselt kokku. Muidugi on ka oluline, et asjaga maandutakse nagu tavalise purilennukiga.

Light Hawk

Ameeriklaste poolt valmistatav Sparrowhawkiga sarnane purilennuk, mis on juba meile tuttava ülesehitusega - kinnine kabiin ja sile, valge kere.

Kodukas: http://www.glidersport.net/index.html

Väärtuseks antakse olevat 35 ja minimaalne vajumine 0,36 m/s. Kiirustest ei tea midagi ja ka kaalu ei loe koduka andmetest välja, kuid eelpooltoodud wiki klassifikatsiooni pildi põhjal võib arvata, et purjekal on kaalu kusagil 100 kilo ringis, mistõttu puhtalt kõhutunde põhjal võib oletada, et Vmin jääb kusagile 50 km/h kanti.

Sarnaselt Sparrowhawkile (ülikerge purilennuk) on kogu konstruktrioon puhtalt süsinikplastist, mis tähendab seda, et suvalise matsu korral riskib piloot keresse saada kümneid teravaid süsinikplasti kilde. Moodsate purilennukite kokpitid on üldjuhul seestpoolt kaetud aramiidplasti kihiga, mis takistab süsinikplasti killustumist. Muus osas on tegemist igati huvitava lennuriistaga. Näis, mis sellest projektist edaspidi saab. Hind tuleb ilmselgelt krõbedam kui eelmistel, kuid teisat on dollar praegu odav ja odavamaks läheb.

Muud vidinad:
Ma meelega ei rääkinud siin CarbonDragonist ja ULF-1-st, sest need purilennukid on selgelt eilne päev ning nendel pikemalt peatuda ei tasu.