Variomeetri saamise lugu

Variomeetri saamise lugu

1928. aastal avastati termiliste tõusuvoolude olemasolu rünkpilvede all. Tulemusi andis selline avastus alles aasta hiljem. 1929.-ndal aastal ületas austerlane Robert Kronfeld esimese purilendurina mootorita distantslennul 100 km piiri. Kronfeld alustas lendu mäeveeru tuules ning kasutas ka teadlikult otselennul rünkpilvede aluseid termilisi tõuse, maandudes seejärel 102 km kaugusel stardikohast.
Veidi aega hiljem sai austerlasest oma aja distantslendude meister, ta oli esimene ainult pilvetermika kasutaja, kes parandas niiviisi kolmel korral järjestiku maailmarekordit, viies selle tulemuseni 164 km.
Nendel tähelepanuväärsetel saavutustel oli Robertil kaasas variomeeter, mida just enne seda kasutati uurimislendudel lennukiga. Variomeeter näitas teatavail tingimustel termiliste languste ja tõusude olemasolu õhkkonnas, Kronfeld avastas selle purilennu jaoks. Mõistagi hoidis ta oma värsket avastust esialgu enda teada. Robert ei monteerinud variomeetrit purilennuki näidikutepaneelile, vaid kandis seda taskus kaasas. Alles õhus olles, võttis ta väärtusliku mõõteriista taskust välja.
Noor austerlane saavutas oma tähelepanuväärsed tulemused pilvealuseid tõuse otselennul kasutades, nii nagu seda mäeveerulennul tehakse.
Ise-enesest ei olnud variomeeter 20.- ndate aastate lõpul uus mõõteriist, seda kasutasid juba aastakümneid õhupalli- ja õhulaevalendurid.

Õige pea pärast Kronfeldi suursaavutusi hakkasid ka teised purilendurid variomeetrile tähelepanu pöörama. Nii proovis variomeetrit Wolf Hirth 1930. aastal USA-s olles, ta kirjutas sellest nii: „ Enne kui ma seda (variomeetrit) veel õieti proovidagi sain, sõitsin USA purilenduritest sõprade kutsel ameerikasse... oma lendudel mootorlennukiga USA idaosariikide kohal, kinnitasin oma variomeetri lihtsalt nahkjope külge. Nüüd võisin ma igal hetkel näidust lugeda kui kiiresti ma otselennul tõusin või vajusin. Nii sain ma aegamisi ettekujutuse termikast. Aga alles siis kui ma Elmiras esimesest üleriigilisest purilennuvõistlusest osa võtsin, oli minu eelnevatel tähelepanekutel soovitud tulemus... oli selge sinetav suurepärase kauge nähtavusega pilvitu päev. Lendasin teiste purilenduritega South- Hill nõlvakutuules Elmira lähistel. Kui olime juba pool tundi õhus olnud, nägin äkki, kuidas Haller nõlvaku teises otsas järsult üles kerkis ... samasse alasse jõudes, millest Haller napilt varem läbi lennanud oli, näitas mu variomeeter 2 m/s tõusukiirust. Nüüd alustasin ma esmakordselt tiirutamist, panin purilennuki varsti nii kaldu, mida tavaliselt mäeverulennul iialgi ei tehta. Tõusin jätkuvalt ega lõpetanud enne tiirutamist, kuni minu variomeetri osuti 950 m kõrgusel jälle nullini langes ... olin väga õnnelik, sest nüüd teadsin, et meie, suured inimlinnud, suudame sedasama, mida kotkad ja kullid.
Senini arvas lennundusasjatundjate ringkond, et nii järsult tiirutades muutub purilennuki vajumiskiirus liiga suureks, et termilistes püstvooludes kõrgemale tõusta ... kõikjal, kus esineb termilisi tõusuvoole, võime nüüd nagu röövlinnud, sama järsult kõrgustes tiirutada ning seejärel samamoodi termikapuhangult termikapuhangule üle maismaa kulgeda“.
Nii leidis Wolf Hirth 1930.-ndail aastail esimesena purilennuki piloteerimisvõtte, mida termilises tõusuvoolus kasutatakse purilenduri ABC-na tänapäevani. Selle lennuga avastas Hirth ka esimesena nii-nimetatud pilvedeta termika ehk kuivtermika ilmastikunähtuse.