Juba rohkem kui kuu olen tatsanud ümber motopurjeka ja tema südant tuksuma püüdnud panna.
Ei läinud raisk.
Purtsatab korra ja on siis surnud mis surnud. Heal juhul nädal hiljem pakub sama rõõmu.
Kui lohutamatu on aga lendur ,haudsügavad ta murekortsud kui tema lemmik ei võta hinge sisse . Isegi kass ja majakeste taga elav valgejänku ei suuda kasvavat viha taltsutada.
Kurjad loitsud,palved Jumala poole,kuradi appi kutsumine.Isegi ähvardused 7 kilose kuvaldaga ei aidanud.
Peale röögatust,ma panen su raisa põlema,läks kaheks purtsatuseks käima.
Tundub et igaks juhuks,mine sa hullu tea,äkki panebki.
Kuid taipas vist kohe ,nii segi ta veel ei ole ,ei ta pane.
Vabariigi aastapäeval Ordenite jagamine lõi aga pea selgeks ja mõistuse teravaks nagu habemenuga,järgmine päev lennuki mootor TÖÖTAS nii et lumi lendas !!!
Suur tänu ordeni eest ,suur tänu,ma armastan nüüd nii väga ordeneid.
- Kommenteerimiseks logi sisse
Olen kuulnud, et nõukogude
Olen kuulnud, et nõukogude ajal peatati pioneerikaelarätiga nii suuri ronge, kui ka kõhulahtisust. Seega võib oletada, et ordenil on varjatud väge enam, kui keegi oskab oodata. Mootori käimaminek oli tõenäoliselt vaid õrn pinnavirvendus.