Terve öö sadas, taevas oli pilves ja siit-sealt kärsatas natuke päikest läbi.
Ükski ilmaennustus tänaseks mingit ilma ei näidanud, satelliidipildid samuti. Aga mägede värk, küll töötab! Ja nii aeti meid välja alamõõdulisele 2h AAT distantsile.
See oli elus teine kord kui lahtihaakimine toimus kõrgemal kui tõusus olevad purjekad. Pukseerija põrutas ka müraki tõusu purjekate vahele. VFR ju, vaadaku aknast välja ja hoidku kõrvale!
Stardis oli pilve alus 700m, aga konvergents tekitas natuke kõrval orus 900m “kõrge” aluse. Nii saigi starti tagasi minnes startida pilve kõrvalt.
Edasi läks piki konvergentsi lepase reega nagu pildi pealt näha. Kõrgust peaaegu 800 meetrit, kõrval ehk napp 600.
Seda lõbu jätkus ehk 30 kilomeetriks ja siis oli vaja jälle üle aheliku hüpata. Seal oli järgmine purjekas juba platsil (esimene õnnetuke oli juba 5 km peale starti ja viimane saabus just laagrisse süvavas ööpimeduses. Klubiklassis läheb päev ilmselt tühistamisele, meil äkki ei lähe).
Ja siis hakkas vaevlemine 400m ja 550m vahel. Sattusin kahe jugoslaavlasega punti, aga ega neist rohkem abi kui moraalne julgustus ei olnud. Selle hetkeni püsisin väga lähedal päeva võitjale ka, ühe pilve jagu oligi vahet. Viimasest pöördepunktist tagasi oli veel hullem. Kohati istusime 0-0.3 m/s tõusus ja lihtsalt ootasime. Et äkki hakkab parem, äkki rebeneb kõrge kiht edelast jõuab ilma natuke kohale.
Meeletult palav on ka nii madalal lennata. Mitu korda leidsin kauni värskelt niidetud viljapõllu ilusa rannaga järvekese kõrval, aga just siis hakkas tõus jälle tööle ja tuli järgmist otsida.
Selle koha peal tegingi ka vea, oleks pidanud julgelt vasakule hoidma, kus oli suurem pilvede kogus. Aga paremalt just tulime, mingid räbalad olid alles ja jugod ka liikusid sinna ilmse kavatsusega venitada välja päikesepoolse mäenõlvani.
Tundub, et asulad ja asulate juures orunõlvad töötasid, aga mäeküljed kohe üldse mitte. Jugode järel sinna pürstides oligi mu päev lõppemas, aga lõin grupist lahku ja läksin oru keskele pilvetupsu alla. Too päästis, sain täitsa üles, vedasin end küüntega viimase mäeaheliku kohale ja edasi oli juba närviline lõpulend. Selle käigus avastasin juba teise vea vähese võistluskogemuse tõttu. Eile ei mäletanud ma, et mis profiil XCSoaris AAT lõpulendu näitab ja täna sain aru, miks esimesel päeval mul kõrguse ülejääk tekkis - võistustel ei ole vaja 200m kõrgusevaru kompuutrile panna, ikka 0 tuleb määrata. Selle parandasin lõpulennu jooksul ära, aga läks maksma õige mitu minutit - nimelt näitas kompuuter, et mul on 200m puudu ja ma siis paaniliselt otsisin kõrgust juurde keerates korra isegi vales suunas. Tegelikult olin nullis ja oleks võinud julgemalt tõususid lõpulennu joone peal otsida.
Lõpulennul nägin ühe mäenuki peal madalal-madalal ühte purjekat vähkremas, korjasin sealt 50m juurde teadlikult ilmaasjata. Lihtsalt seepärast, et enam ei tahtnud ühtegi närvilist hetke. Selle lennu ajal oli korduvalt selline tunne, et laugleks veel 5km edasi, et mõned punktid juurde saada ja siis platsile. Aga mägedes pole see niisama lihtne - linnulennult on ehk lennuväljani 50 km, aga autoga järgi tulek võtab 2 tundi aega. Nii ei jäägi muud üle, kui mitte alla anda!
Platse on siin augustis palju (kui mäed kõrvale jätta, seal ei ole kuskile maanduda, kohe üldse mitte kuskile). Kõik põhimõtteliselt ongi üks plats. Seepärast võib suhteliselt rahulikult 400m pealt edasi lennata, et “äkki siiski näkkab”.
Mulle ei meenu ühtegi võistluslendu, kus enamik maast ilma veeta lendasime, kus keskmine kiirus alla 50kmh tuli ja kus tõusude keskmine 0.5 m/s ja kus pilve piir enamasti 600m, ja sellist “kena” jalutamist taeva all 4h30min.
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse