Mõned algaja ökonomisti mõtted majanduskriisist

Viimastel aastatel on maailm majandusteoreetikute vaatevinklist tormanud nüri järjekindluse ja suure eufooriaga kuristiku poole. Ainult, et keegi nende hoiatusi ei kuulanud. Nüüd kui häda käes on, ennustatakse üksteise võidu kuristiku sügavust ja igaüks, kes leiab sügavama augu ennustamiseks põhjenduse on äkki hirmus tähtis mees.

See selleks.

Oluline on teada, et maailma majandus on kogu aeg käinud mööda tsükleid. Ja jääbki käima. Juba Joseph Schumpeter selgitas majandustsüklite sisu ära. Schumpeteri järgi on majanduslangus ainus võimalus majandusagentidel mõista oma senise tegevuse ebakohasust ning muuta enda tegevust selliselt, et see saavutaks väärtusloomes uue taseme ning sellega loodaks uue tõusutsükli alus. Ehk siis majandustsüklid on peamine meetod äriinnovatsiooni käivitamiseks. See on ka inimlikult mõistetav, sest ega reeglina ei kipu inimesed midagi muutma kui neil kõik hästi on. Muutusi otsitakse ikka siis kui asjad on halvasti.
Viimaste aastate põhihäda oli selles, et erinevate keerukate finantsinstrumentide abil loodeti lühiajaliste majandustsüklite (peamiselt Kitšini ja Juglari tsüklid) põhju vältida. See aga tõi kaasa selle, et tsükli põhi nihkus lihtsalt edasi ning liitus järgmise põhjaga. Et see kõik lasti kuhjuda Kondratjevi pika tsükli põhja näitab poliitikute täielikku ignorantsi majandusteoreetilise mõtlemise suhtes ning soovmõtlemise vohamist. Viimast tõendab George Bushi ühes viimastest intervjuudest öeldud lause, et "pidi see majanduslangus ka just minu presidentuuri ajal kätte jõudma", mille peale maailma majandusteadlased karjusid kooris, et "sa ju ei kuulanud meid, mees!"

Mis Eesti viimaste aastate majanduskasvu puudutab, siis siin toimusid järgmised fenomenid:
1. Maksude langetamine
2. Eestile ebakohaselt madal laenamise lävi (olematud intressid, lihtsad laenu saamise tingimused)
3. Juurde voolav euroraha
4. Tugev konjunktuur välismaal
5. Valitsuskulutuste ohjeldamatu kasvatamine

Kõik need viisid läbi rahaturu multiplikaatori (mis õnneks on Eestis väiksem kui mujal, kuna meil on pankade reservinõuded karmimad) rahamassi ohjeldamatu kasvuni siseturul, mille tagajärjeks oli kõrge inflatsioon, tugev sisetarbimine ning halvale eksporditasakaalule vaatamata tugev majanduskasv. Ühesõnaga "mudamere ääres porikalda peal oli aga mõnus elu tillukesel seal".

Mis mind praeguste maailma trendide juures murelikuks teeb on see, et igal pool käib üks ohjeldamatu keinsistlik majanduseksperiment, mille pikaajalisse edukusesse võib uskuda aga võib ka mitte. Viimane kord kui minu teada Keynsi lähenemist sellises mastaabis prooviti, oli Hitleri Saksamaal kohe pärast võimuvahetust. Esialgu tõi see edu, kuid vahetult enne Tšehhoslovakkia okupeerimist oli Saksamaa pankroti äärel ning kui Lääneriigid oleksid suutnud Hitlerit tõhusalt takistada, oleks Saksamaa vajunud sellisesse majanduslikku kaosesse, mille kõrval Weimari vabariigi vaesus oleks olnud lapsemäng.

Mida oleks siis tulnud teha?
Mina ei ole nii kõva mees, et maailma ökonomistide jutte siin analüüsida, kuid üks on kindel - finantsinstrumendid on läinud nii keeruliseks, et nende läbipaistvus on praktiliselt olematu. See toob kaasa tõsiasja, et finantsotsuste kvaliteeti on võimatu adekvaatselt hinnata. Seega vajab finantssüsteem tugevat reformi läbipaistvuse taastamiseks.

Mis Eestit puudutab, siis oleks tulnud:
1. Mitte kärpida tulumaksu
2. Kehtestada majanduse stabiliseerimise maks, mille tulud oleks suunatud eraõiguslikku fondi, mille kasutamise määr oleks olnud valitsuse otsustada. Eraõiguslik selle pärast, et selle fondi rahasid oleks saanud kasutada ilma eelarvetasakaalu mõjutamata, mis praegu paneb Eesti Maastrichti kriteeriumite ees sundviskesse. Sealt oleks saanud sellises kriisis toetada majandust palju suuremal määral kui praeguse Partsu plaaniga.
3. Suurendada kiiremini ja tugevamalt pankade kohustuslikku reservide määra, mis oleks suurendanud laenuintresse
4. Viia sisse normaalne pangadusturu regulatsioon, kus rahandusstabiilsuse huvides viiakse sisse laenukõlbliku isiku piirnormid, millised kehtestab riik erinevate laenuvormide jaoks.

Kõige selle tulemusel oleks meie majanduskasv jäänud kusagile 5-6 protsendi vahemikku.

Praeguses situatsioonis ei aita aga mitte miski muu kui krooni devalveerimine. Ükski peaminister seda teha ei julge, mistõttu lükkub devalveerimine edasi ja tuleb karmim. Selles suhtes kordub ilmselt kolmekümnendate stsenaarium Eestis. Kas ka tulemus saab sama olema - ei tea.