Kasutaja kaido ajaveeb

Koolist on ikka väga kõrini. Täna on järjekordne eksam. Jaanuaris veel 3 tükki ja samal ajal peab hakkama lõputööd kribama. Viimase aja hullumeelne õppimine on kulmineerunud korraliku nohuga. Sellest siis pealkiri.

Hommikul selgus veel, et maja soojaregulaator on jälle lolliks läinud ja radikad jahedaks laskund. Panin käsitsijuhtimise peale. Igatahes tulevad soojamehed seda täna pusima.

Siis masendab veel, et ma pole suutnud täita oma lubadust Raitile veebilehe osas. Ja purilennu õpiku kirjutamisega pole grammigi kaugemale jõudnud. Ja Merle jõulukink on viiendat nädalat kusagil Ameerika ja Eesti vahel.

Õnneks tuleb puhkus. Saab rahulikult õppida.

Veendunud ateistina ei suuda ma oma rõõmu varjata, et Jõuludel pole tegelikkuses vähimatki seost Kristuse sünniga. Tegu on originaalis Roomlaste seadusevaba laaberdamise nädalaga, mis toimus vahemikus 17-25 detsember ning mille käigus ohverdati inimesi ning kedagi ei tohtinud karistada vara kahjustamise või inimese vigastamise pärast. Kristlased adopteerisid hiljem selle Saturnalia nimelise pummelungi ja moondasid sujuvalt Jeesuse sünnipäevaks.

Nii, et kes Jõulude ajal ohjeldamatult pummeldab ei tohiks ennast mitte süüdi tunda.

http://www.simpletoremember.com/vitals/Christmas_TheRealStory.htm

Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin. Et ma ei hakka omale teist ajaveebi nikerdama vaid kriban ka muud mõtlemised või mõtlematused siia.

Sellel lehel: (http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/press/kommentaarid/Arhiiv/_126?o...) räägib meie kõrgeauline pangandusturu regulaator sellest, et kinnisvaraturg on üle kuumenenud ja peab jahutama hakkama jne. Tuuakse ära ka konkreetsed meetmed, mida rakendama hakatakse. Erinevatel hinnangutel tõstavad need meetmed pankade poolt küsitava laenumarginaali praeguselt 0,5-0,6% pealt 1,4-2% peale.

Tegu oleks riigi finantsstabiilsuse seisukohalt täiesti õige trikiga kui just ajastus poleks totaalselt vale. Julgen Eesti pangale panna süüks selle, et magati maha hetk, mil reaalintress (laenuintress-inflatsioon) muutus nullilähedaseks (vahepeal oli isegi negatiivne). Negatiivne või nullilähedane laenuintress ütleb tarbijale, et "sa kaotad raha kui sa ei laena" ehk teisisõnu: "ainult loll inimene ei ole võlgu".
Ja siis imestatakse, kust tulevad sellised kinnisvara hinnad. Kapitaliadekvaatsuse nõuete suurendamise ja muude meetmetega oleks pidanud tegelema hakkama siis kui reaalintress hakkas alanema alla 0,5% ning sellised meetmed tuleks maha võtta siis kui reaalintress tõuseb üle sama määra. Siis täidaks EP oma rolli ja hoolitseks finantsstabiilsuse eest. Praegu teeb EP täpselt vastupidist, mis minu tagasihoidlikul hinnangul:
1. Toob laenuturul kaasa tõsise tagasilöögi siis kui need meetmed kehtima hakkavad (ca. poole aasta pärast).
2. On juba toonud kaasa tagajärgi Eesti majandusele, viies tasakaalust kodanike laenude ja säästude suhte

Paljud inimesed saavad (tõsi, oma mõtlematuse tõttu) selle tulemusena kõvasti rahaliselt peksa. Mida oleks saanud ära hoida kui härrased EP-st oleks kasutanud oma ajusid selleks, mille eest neile palka makstakse.

Koperdasin ühe üsna huvitava leiduse otsa:

http://www.aircraftspruce.com/catalog/pspages/claw.php

Põhimõtteliselt on tegu maasse kruvitava junni asendajaga, mis peaks teoorias purjekat paremini maas kinni hoidma. Otstes taotakse maasse 3 pikka metallvarrast viltuses asendis. Igatahes kindlam ja lihtsam näeb välja.

Ei arva, et peaks kohe kasutusele võtma, kuid kunagi kui kruvimisest siiber saab võib lasta mingil kohalikul treialil mõnesaja krooni eest roostevabast asja järgi teha.

Teemaks tuuleelekter ja muidu tuulikute ajalugu. Hästi kontsentreeritud lugu sai. Mitte päris nii hea kui oleks tahtnud (roostes vist natuke) aga ikka parem kui see pikatiivaliste lugu.

Üks kolmest Respist, kes Tartus volikokku pääses. Ära siis Teet muude naljade kõrvalt lendamist unusta.

Sõitsime valimispäeva hommikul Petsiga sinna ja tervitasime kõiki kolme kohalolnut - Margust, Katsi ja Kassi. Kõik olid rõõmsad, et rahvast juurde saabus. Pikalt ei jobutanud, vedasime XL angaari juurde ja hakkasime lammutama. Kuna keegi ei raatsinud ennast angaaris kõige ülemiste stapiriputusnöörideni vinnata, tegime uued nöörid, panime need alumise puu külge ja riputasime XL-i stapi sinna.

Siis võtsime kolmekesi tiivad küljest ja mähkisime kõik läikivad osad rasvapaberisse nagu ikka. Pärast hakkasime Einarit ja Tanelit ootama, et oleks rohkem rahvast, kellega tiibu riputada. Blansad jäid seekord puutumata.
Margusele oli putkasse uus ahi ehitatud, millisest tegevusest oli terve hulk telliseid üle jäänud. Tellised sai alla pillutud ja puukuuri veetud. Siis tulid Einar ja Tanel ning XL sai tuppa. Rääkisime Kaitseliidu asjast kah natuke ja asi ei tundugi nii lootusetu kui alguses paistis.

Kuna Margus tahtis poodi ja Pets Einarilt siirupit tooma minna, tegime tööjaotust - Einar transportis Petsi ja mina Margust. Muidugi läks meelest tagasiteel Pets Einari juurest üles korjata, mistõttu Ridalisse saabudes olime väga imestunud, et Petsi polnud. Läksime siis Einari juurde Petsi tooma. Seal pakuti kooki moosiga. Ärasõites teatas Tanel, et vasakule pöörates saab ilusti suurele teele välja. Poolekilomeetrise sõidu järel karjatas Pets, et "Issand! Mu jope ja rahakott on Ridalis". Issand keeras siis auto ümber ja sõitis Ridalisse. Margus oli väga imestunud meid jälle nähes.

Pärast Tartu kaudu (sinna sai poetatud Kats ja Tanel) koju sõitmist läksin valisin Viimsi vallale rahvaesindajaid. Hästi läks. Kesikud said Viimsi volikogus vaid ühe koha ja minu valitud tulid päris tippu.

Mingi aeg sel suvel ilmus Soome TM-is artikkel Nimbus 4DM-iga lendamisest. Igavesti pikk lugu oli. Eesti pool sattus selle peale ärevusse ja tahtis, et ma selle artikli tõlgiksin. Vaatasin, et tõlkida ei viitsi, kuid ise kirjutada võib küll.
Viimases TM-is ongi lugu sees. Nimbusest ja ETA-st ja sellest, miks üldse pikad tiivad.
Eks tal kiirelt kirjutamise mekk juures ole. Kohati esineb lausekonstruktsioone, millest omalgi aru saamisega raskusi tekib. Aga loodame, et asi omab mingit ündharivat mõju ja meelitab ehk ka eliiti purilennunduse juurde. Igatahes loetagu ja pirisetagu.

http://www.gliding.sk/images/rozne/zejdova-around-the-globe.JPG

Tegin kodus remonti ja olin Briti ralli vastu praktiliselt huvi kaotanud, kuna Märtini koht polnud kiita. Ja siis leidsin telefonist SMS-i, mis ütles, et Märtin sõitis vastu puud ja Park on surnud.

Ma ei tea, mida Markko praegu tunneb, kuid teadmine, et su hea sõber on sinu tegevuse otsestel või kaudsetel tagajärgedel surma saanud, võib olla kohutav. Sõltumata sellest, kas sa oled selles otseselt süüdi või mitte. Ma väga loodan, et Märtiniga läheks samamoodi kui Tõnisega, kes maandumisvõistlustel paistis (piltide järgi) olevat oma endises headuses. Seda ilmselt põhjusel, et on üsna kindel, et Tõnis poleks saanud teha midagi oluliselt paremini õnnetuse ära hoidmiseks. Ma väga loodan, et Märtini õnnetuse uurimisel leitaks midagi sarnast - et mees poleks saanud midagi paremini teha.

Aga põhjus, miks ma selle siia kirjutan on järgmine: Ma väga loodan, et ükski purilendur ei peaks kunagi elama teadmisega, et "oh, oleks ma ometi...". Elame ja lendame nii, et me ei peaks oma tegemisi või tegemata jätmisi kahetsema.

Korraliku arvutusmasina olemasolul soovitan sinna paigaldada sellise asja nagu Google Earth. Tegemist on vast kõige uhkema vaatega maailmale, mis saada on. Igatahes 3D flyover suvalisest kohast maailmas on üsna muljetavaldav. Lendasin Suures Kanjonis ja Mala Fatra mägedes Martini lennuvälja juures ja Himaalajas - võimas. Objektid nagu majad ja põõsad on muidugi 2D ehk pildilised, kuid maapinna kõrgus joonistub ilusti välja ja Mala Fatra mäed tulid täitsa tuttavad ette.

Istun praegu Pärnus hotellis, väljas sajab vihma ja mõtlen, et kas see oligi siis nüüd lennuaasta 2005? Üks purilendur vähem, Lepal jama majas ja omal vaevalt 15 tundi lennatud. Laupäeval Ridalisse kah ei jõua. Veebilehe valmimine võtab kah aega (saan aru, et tegemist palju aga ikkagi - tahtmine on suur juba asja üles riputada). Kuidagi nukker meeleolu on. Ainus lohutus on see, et kui viimane lend oli 03.09, siis on see oluliselt hiljem kui eelmisel aastal, mis tähendab seda, et kui järgmisel aastal õnnestuks paiku aprilli lõpp/mai algus pihta hakata, jääks vahe märksa väiksem kui sel aastal. Ehk saab siis aasta alguse ebakindlusest rutem üle. Sel talvel peaks proovima ka rohkem simuga lennata. Arvan, et see võiks vähendada esimeste lendude ebakindlust.

Üks asi, mis järgmisel aastal on vaja kindlasti ette võtta on XL kolmikute vahetamine korralike kuuskede vastu. Äkki saab selle selgi aastal tehtud? Kes teab. Millalgi peab üritama vaatamata koolile veel lennuväljalt läbi käia, et XL lahti võtta.

Kaevasin oma mälusoppides ja sai kokku kirjutatud selline jutt:

2002 aasta kevadel muutus mägedes lendamise soov täiesti vastupandamatuks. Leidsin Eestist veel teise tüübi, kellel taoline kihu keres oli – Teet Jagomäe. Vaatasin siis ringi, et kuhu minna ja valik jäi kolme koha vahele – Norra, Poola ja Slovakkia. Norra langes ära kirvehindade tõttu. Praktiliselt kukkus välja nii, et sama raha eest, mis Slovakkias oleks kulunud nädalase lendamise peale, oleks Norras saanud paar lendu. Kui sedagi. Pluss laevasõidukulu jms. Poolakatega suhtlemine kujunes poolmonoloogiks, mistõttu ma ei saanudki lõppeks aru, mis see värk seal maksab ja millega ma lennata saan ja kas üldse saan. Hiljem selgus segaduse põhjus – samal ajal olid Poolas MM-i eelvõistlused.

Slovakkidega sujus suhtlemine üsna ladusalt ja ka infot oli rohkem saada kui teiste kohta.

 

 

Nii juhtuski, et 2002 aasta augustis oli Teet oma VW Sharaniga Kilingi-Nõmmes minu tädi maja hoovi peal, kus me tõstsime meie pere padajänni meie autost Teedu autosse (mis oli juba enne seda 100% täis). Reisi muutis põnevaks see, et Jorgen oli just aastaseks saanud.

Kukkusime siis piiri poole uhama. Teet otsustas mingit kruusateed mööda lõigata, mille tulemuseks oli rehvivahetus. Edasi läks kõik ludinal.

Piirilt ostsime autosse mitu purki Red-Bulli. Öösel läbi Põhja-Poola sõites (õnnetu maa, kus on elanud teedeminister, kelle otsuse kohaselt läbib rahvusvaheline magistraal kõik ette jäävad Poola kolkad – idioot, noh) oli neist purkidest palju kasu – Teet kirjeldas sõitu sõnadega: „Tunned, et hakkad ära väsima – viskad purgi naha vahele – silmad punnis peas ja uhad jälle edasi.” Millegipärast ta mulle rooli ei usaldanud. Võib-olla tegi õieti. Igatahes järgmisel päeval Lõuna-Poolast läbi sõites saime kiiruse ületamise eest trahvi. Maksime altkäemaksu ja sõitsime edasi.

 

Slovakkiasse jõudes vaatasime vastavalt traditsioonidele üle Orava lossi ja olimegi peagi Martinis päral. Lennuvälja otsimine võttis natuke aega aga mingite kanaaedade vahelt läbi sõites jõudsime kohta, kus tervitasid meid Mig-17, Mig-21 ja L-410. Järeldasime, et oleme lennuväljal. Esialgu meie vastu keegi huvi ei tundnud. Lennuklubi köögis marineerisid mingid kohalikud jubeda auru sees kurke. Kurtsime neile, et oleme Eestist ja tahame magada. Neist üks oskas isegi natuke (väga natuke) inglise keelt, mis nagu hiljem selgus, on Slovakkide juures üsna haruldane. Muidugi ei teadnud nad mingite eestlaste laekumisest midagi aga orgunnisid meile toad. Sellised naridega. Seadsime ennast sisse ja Teet läks kohe magama. Teda ei olnud võimalik äratada enne järgmist hommikut. Tundsime duššist rõõmu ja vaatasime, et milline lennuväli on. Oli ilus lennuväli.

 

 

Järgmisel hommikul hakkas uimerdamine nagu igal lennuväljal vist. Lõpuks saime pihta mingile kulile, kes inglise keelt rääkis. Tutvustati siis lennuvälja, hooneid ja kohalikke harjumusi. Seletati, et iga lennu kohta tuleb täita mingi raamat. Raamatus oli kõik slovaki keeles, mille tähtsust me Teeduga siiani mõistnud polnud. Mistõttu saavutasime kokkuleppe, et nad tegelevad kirjatööga ise. Klubiruumid olid täitsa uhked. Selgus, et klubi hüüdlause on inglise keeles: „Life is simple – eat, sleep, fly!” Üllatuseks oli meie ööbimismaja alla ka neil oma väike kõrts kaevatud. Kõrtsikülastuse plaanid nihutasime õhtuks, kuna kõrtsipidaja parajasti sättis lendama. Lennuvälja peal oli neil ka mingi omalaadne lennundusmuuseum (eelpoolmainitud MIG-id jms kola), mida kõik peale muuseumiomaniku nimetasid vanarauaks. Angaari kõrval garaažis ilutses neil ka vints Hercules 4, mida nad ei pidavat kasutama (lahja vist). Lennukeid viidi väljale traktori järel 2 tk. korraga. Lennukid olid angaaris risti-rästi mingi arusaamatu süsteemi järgi. Igatahes mahtus neid sinna niimoodi palju. Peamiselt olid seal Blanikud ja VSO-10 Osa-d. Lisaks veel üks Nimbus 2 (millega koos oli lennuväljale tulnud kutsu, kes sai selle järgi omale nimeks Nimbo).

Ja üks ASW-15, mis oli superkorras (korralikult värvitud, turbulaatorid siin-seal ja Mylari teibid jne.). Kohalike rikkurite ülbus seisis lennuvälja ääres kärudes omade isiklike Ventuse ja LS-8 näol.

 

 

Uurisime siis, et kas lennata kah saab. Selgus, et saab. Toonitati, et iga uus lendaja peab tegema tutvumislennu koos instruktoriga Blanikul. Erinevalt meist võtavad Slovakid eraldi tasu ka instruktoriga lendamise eest. Me ei hakanud väga vastu sõdima, sest omalgi oli natuke imelik tunne võõras kohas ja mägedes lennata. Torniga paluti suhelda vene keeles, sest seal istus ainus sel päeval lennuväljal olnud võõrkeeli oskav slovakk ja see oli üks vana känd, kes mõistis tiblade keelt. Pärast kinkis meile mingi oma raamatu aga ma ei tea, kus see praegu on. Väga huvitav raamat oli igatahes. Kõik puha slovaki keeles.

 

Esimese lennu puhul oli kõige kummalisem kogemus see, et alguses ei osanud mootorlennukit kusagile panna – mäestik otse ees ja harjumuspärast horisonti ei ole. Panime siis tunde järgi ja polnud hullu midagi. Tõmmati kusagile kilomeetri peale, sest ilm, sitt polnud suurem asi. Teedul sattus olema parem instruktor ja ta sai kohe üles. Me jullasime natuke aga siis pidime alla tagasi tulema. Minul tõusu võtta ei õnnestunudki. Teise lennu tegime Teeduga koos Blanikuga. Muide, ka Blanikud olid superkorras – varrega mikrid ja puha. Ainuke häda oli, et varjokas oli staatika külge ühendatud, mistõttu tsentreerimine oli pisut nadi. Hõõrusime mööda mäerinda edasi-tagasi ja tegime tipus olevatele turistidele külma. Pärast lendu läksime poodi. Õhtul oli kohalikega vennastumine, kuhu ilmusid ka erapurjekate omanikud, kes – imesta aga – rääkisid ameerika keelt.

Branik ja Tibor - erapurjekate omanikud. Tibor rääkis inglise keelt pretty well.

 

No vat pole horisonti. Mis teed - lendad tunde järgi.

Pukseeriti otse mäkke. alguses oli üsna imelik.

Mägedes lendamine on fun. Soovitan soojalt kõigile

Aviohuligaanlus

 

Järgmine päeva õnnestus proovida ka kohalikku lennundusimet VSO-10 Osa.

Osa ei tähenda mitte seda, et kogu aeg peab mingi jupp ligi olema, vaid et lennuki nimi on herilane. Või mesilane. Mine võta kinni. Kumbki ei sobinud igatahes. Lennuki kokpit oli tehtud klaasplastist, sabaosa duralumiiniumist ja tiivad puust. Keegi ei osanud sellist materjalivalikut seletada. Väärtus pidavat olema 34 ja purjekas nägi muidu täitsa ponks välja. Eemalt vaadates (no piisavalt kaugelt) Jantar Std 2 moodi. Natuke. Pakkisime ennast sisse ja lasime vedada enne startinud kohalikega samasse tõusu suure Volksu käigukastitehase musta katuse kohale. Aitäh Volkswagen. Sai üles küll. Tegime siis Teeduga koos väikese marsruudi kohalike küngaste kohal. Täitsa tore oli. Nii sai veel paar päeva lennatud ja mäetippudel seisvatele turistidele lehvitatud. Peamine tõusu viis oli ikkagi termika pilve all ja mingit tuntavat mäeveerutõusu ei esinenud. Ilmselt oli tuul nadi.

Ülejäänud aja tegelesime šoppamise ja kohalike vaatamisväärtuste imetlemisega. Saime teada, et inglise keele rääkimine on väga haruldane oskus sealmail. Isegi Kõrg-Tatrates suure turismikeskuse köisraudtee piletimüüja oli totaalne njeponimõmm. Manuaalse kommunikatsiooni abil saime asjast üle. Lõpuks tulime Slovakkiast ära ja sõitsime ühe jutiga koju välja. 2 tundi kiiremini kui sinna. Kuna ma olin vahepeal Teedu bussiga juba sina peale saanud, näitas Teet üles oma lahkust ja lubas mul Poolas öösel ise sõita. Väga tore reis oli. Aitähh Teedu perele, kes meid üheaastase jõmpsikaga välja kannatasid. Millalgi tahaks tagasi minna aga see lükkub millegi pärast igal aastal edasi.

 

Vaatasin neid kahte punkti ja ei saanud aru, kumba alt vaene kunde peab mingit infot otsima. Lükkasin siis Lennuvälja punkti Lennuklubi alla ja tõin Lennuvälja alt Asukoha tase kõrgemale (ehk otse Lennuklubi alla). Kuidagi loogilisemaks muutus asi. Vähemalt mulle tundub nii. Avaldatagu siin siis kommentaarides arvamust, et kas nii on hää või halb.

Üks mõte on veel Lennuvälja info all olevad alapunktid kõik ühele lehele kokku tuua. Avaldatagu ka selle kohta arvamust.

Nimelt tundsin huvi, et kuidas nad on saavutanud sellise lennuturvalisuse. Mõni üsna suur lennuklubi on opereerinud üle 50 aasta ilma ühegi õnnetuseta. Igatahes vastus tuli selline:

"Regarding our safety record I guess what we do makes some difference but maybe it is just dumb luck!! Anyway, we use all the documentation and procedures from the British Gliding Association including their instructor training, progress book for students, certificate of airworthiness for gliders etc. absolutely everything as they have a big organization and have done it all so we don't have to develop everything ourselves. ( BGA is governing body in UK for 110 clubs and 12,000 pilots).
They are also very helpful and are delighted to come over and visit Ireland and provide their expertise to us, a small country. Obviously, it also helps that we are all English speaking!

However, we have one significant difference. We believe that once a pilot goes solo it is very difficult to get them back into dual training and they can learn bad habits or they may miss some of the more advanced items on the syllabus. For this reason we insist the student has all exercises and training items signed off BEFORE considering sending them solo. As a result many Irish students take up to two years and 80 - 100 flights before going solo!!
This is often argued against as it makes the sport too demanding and we lose members out of frustration but I think your description of our 'super duper safety record justifies it."

Go figure. Mina ei oska siit suuri järeldusi teha aga paistab, te tegu on tõsiste tegijatega ja naabrite käest õppust võtta tasuks. Peaks vast esmalt sommidega rääkima ses suhtes. Ausalt-öelda on hakanud tekkima jälle mingi DOSAAF-i kummardamine, nagu tollal oleks kõik hästi olnud. Aga kukuti alla ju ka siis ja keskkond on praegu teine. Nii, et me peaksime õppima soomlastelt, iirlastelt ja rootslastelt, mitte katsuma midagi ise leiutada või vanu aegu taga nutma.

Nonii. Eileõhtuse pingsa pusimise tulemusena sai kohendatud menüüd ja loodud kõigi menüüpunktide alla alalehed. NÜüdsest peaks kirjutamine jälle suurema hoo sisse saama, sest täis kribamist ootavaid lehti on nigu muda.

Suvel rääkis Madisson mulle, et leedukad pidavat kasutama sedalaadi lahendust. Paistab, et see on mujal maailmas kah levima hakanud. Keegi hull ameeriklane on võtnud ette nendest omale äri teha. Igatahes sellise angaari hind ($9500) võtab põlved nõrgaks - selle raha eest saab tänapäeval endale teise purilennuki.

Asub siin: http://www.ensignhangars.com/index.html

Ja näeb välja selline:

Mina arvan, et asja annab lahendada 100 korda odavamalt (vähemalt Eestis) ja järgmine aasta võiks proovida ühe valmis ehitada.

Kui keegi märkab veel inglisekeelseid fraase, siis pistetagu veebiparanduste foorumisse vastav teade.

Leidsin Glidingmagazinest ühe huvitava loo sellest, mida elupõline PR inimene mõtleb lennuklubile liikmete juurde hankimisest.

Tüüp kirjeldas palju erinevaid asju, mis ta teinud on (incl. suusakuurordis purilennuki väljapanek ja lendude loosimine tarbijaloteriides). Kõigil neil on olnud ühine resultaat - null. Ehk siis tegelikult oli resultaat oleams küll aga mitte see, mida ta tahtis. Inimesed said purilennust teada ja tundsid asja vastu huvi stiilis, et "vaat kui põneva asjaga keegi tegeleb". Kuid nad ei tulnud lendama.

Ja sellest tegi ta väga huvitavaid järeldusi. Peamine on see, et purilennu juurde saab meelitada vaid neid inimesi, kellel lendamise pisik rohkem või vähem juba sees on. Olulised sihtrühmad siinkohal on:

Viimaseid on suht. vähe aga kolm esimest gruppi väärivad küll tähelepanu.

Teine teema on see, et oluline on konverteerida võimalikult suur hulk neist inimestest, kes huvilendu käivad tegemas, püsivateks lendajateks.
Selleks on vaja:

1. Teha esimene lend suhteliselt lihtne ja hallatav (jätta ära igasugused pöörised jms. vigurlend), et inimesele ei jääks muljet, et ta on purilennust juba kõik saanud või, et purilend käib talle üle mõistuse
2. Rääkida ise lendamise võludest (pikad distantsid, kaua õhus jms.)
3. Anda neile midagi värvilist kaasa, mis vedeleks kodus teleka laual ja mdia saaks hiljem lugeda.
4. Kui inimene avaldab juba klubis soovi lendama hakata, võtta tema telefoninumber ja helistada talle hiljem

Ehk siis asja nimi on lihtne müük ja ei midagi enamat.

Naljakas lendamine oli seekord. Mõtlesin, et proovin seda Taneli soovitatud lühikese marsruudi korduvat läbi lendamist ja õieti tegin. Sain rahulikult uhada ja kiiret lendamist harjutada selmet põdeda, kas ma lennuväljale tagasi jõuan.

Sedasi nägi see lend välja. IGC faile ise asub siin: http://www.egeen.ee/u/braun/ridali/files/593X7SK1.igc

Pilvepõhi oli madalaim, millega ma kunagi lennanud olen - 800-1100. Samas tõuse oli tihedalt ning küllalt tugevaid. Pärast taski läbi lendamist võtsin uue ülesande lennata läbi Ridali-Antsla-Rõuge-Ridali kolmnurk, kuid Antsla juures hakkas purjekal aku tühjaks saama ja pidin tagasi tulema. Teisalt oli Antslast kuni peaaegu Võruni ka suhteliselt suur auk, mis oleks tähendanud seda, et oleksin pidanud kauglet ringiga Rõugeni hiilima, siis lipsti pöördepunkti mingis sektori tagumises osas ära võtma ja siis mingi ringiga uuesti Võru kaud Ridalisse lendama. Risky business if you ask me. Arvestades, et 1100 meetrist kõrgemale sai harva. Antsla pöördepunkti võtsin küll sektori tagumises nurgas ära.

See pilt sai tehtud Tilsi ja Ridali vahel Antsa poole lendu alustades (peitepilt - leia pildil Blanik).

Aga igatahes oli õpetlik lend. Eriti selles suhtes, et järgmiseks aastaks tuleb ehitada uus akusalv kahe aku jaoks, et saaks rahulikult pikemaid lende teha. Ilmselt see akude kõmmeldumine on olnud ka selle raadionõrkuse põhjuseks, mis mind vahest XL-ga lennates vaevanud on.

Lisaks tegin Matiga paar maandumisharjutust Blanikuga, kuna sel hooajal pole saanud ühtegi maandumist tehtud ilma kitseta. Blanik maandub ikka jube aeglaselt võrreldes Jantariga Isegi kinniste tagatiibadega. Aga arvan, et sain pihta, mis ma valesti teen. Ootan Jantarilt samasugust maaefekti nagu Blanikul, kuid seda ei ole ega tule.

Stardis Taneli järel.

See pilt on Lennuameti ametnikele, kes arvavad, et PDA varjab spidomeetri vaatevälja.

Kirglik hüppaja uuris klubi uut langevarju. Lõpuks leidis selle värvi mitte sobivat ja kargas ilma edasi.

Ei tea, mis värk oli aga iga kord kui kusagile kaugemale hakkasin minema, pussus ilm ära seal ja kuna lennukogemust viimasel ajal na napilt, siis ei julgenud eriti kimada.

Tahtsin siia ka lennulogi lisada, kuid nii igc kui ka zip faili kohta öeldakse, et ei kõlba (invalid extension). No ma ei tea, kuidas siis inimene lennulogi lisada saab kui igc fail ei kõlba.

Mõned pildid siis asenduseks

Algas päev igatahes ilusti ja kõik paistis tore olevat

Tegin pilti ette- ja taha jne.

Pilvepiirini jõudmise hetkeks olin juba marsruudil ja tekkis mõningane enesekindlus.

No selleks ajaks oli eneskindlus juba kadunud

Pildi pealt hästi ei seleta aga veesuuska sõideti jah

Sihuke näeb Võru välja kui seda 1200 meetri kõrguselt pildistada

Pilv imes sisse. Mina ei saanud midagi teha

Alati ma imestan, kuidas ma sinna ära mahun aga siit pildilt ei paistagi asi väga kitsas.

Hiljem tuli põhja poolt oodatud front, mis kattis päikese ja muutis lendamise keeruliseks kuni tuli maha tulla.

Pilt lennulogist - üks igavene sigrimigri - ei mingit ilusat minekut kusagile.