Proosa

Tartu Lennuklubi ajalugu lühidalt

Teated meie lemmiku jooma hakkamisest on liialdatud ja kui väga täpne olla,lausa alusetud.

Isegi pilt antud kontekstis pole tõestus vaid nõuab kiiret ning otsustavat sekkumist õigluse jalule seadmiseks.
Olen külastanud kiisut selle talve jooksul palju kordi .Tööd lennuväljal ,nagu teada, jätkub. Pakun et kauemakski kui tuld põrgus Kiisul tööd käpad täis, mitmekümnel hektaril hiired kamandada. Hommikuks on teine nii väsinud et ainult vuntse liigutab oma pesakasti august välja vaadates.
Ja nüüd selline pilt ja tekst.
Mida mõtles fotograaf pilti tehes,ei tea.Et süüdi mõista kedagi ,selleks on kõhklustest ja kahtlustest vähe .Seega fotograaf on SÜÜTU ,aga senikaua kuni selgub ,mis ta mõtles pilti avaldamiseks andes. Iga sõna ,mis ta asja kohta ütleb,võidakse kasutada tema vastu.
Karta on ,et pigem sureb kui midagi ütleb.
Nüüd tekst.
Selle kirjutaja võis olla küll teadlik selles mida ta teeb ,kuid ka tema süütust kahtluse alla seada demokraatlikus riigis niisama ei saa.Vaja on ümberlükkamatuid tõendeid ,et ta täpselt mõtles seda mis kirjutas,ja kirjutas täpselt seda ,mis mõles. Niisiis ka siin on võimalik,et tal paluti kirjutada ja talle anti väärat informatsiooni kolmandate isikute poolt.
Punkt
.Jah punkt ,sest kehtib süütuse presumptsioon.
Süüdi mõista saab ikka siis kui süüdlane seda puhtsüdamlikult tunnistab.Ja ka siis ja ainult siis kui SÜÜ OMAKS VÕTJA SUUDAB TÕESTADA ,et ta selle teo juures üksnes halba soovis teha.
.Palve see patt tema omaks tunnistada pole demokraatlikus riigis süüdi mõistmiseks küllaldane.
Keegi meist pole Jumal.
Seega ka teksti autor POLE SÜÜDI.

Mõnel võib tekkida küsimus,miks räägin kahest asjast eraldi.Kuidas siis teisiti ? Siin on tegu lausa kaugustega kummagi teo vahel. Pilt pealkirjata või siis tekst pildita.Ongi kaks väga erinevat asja.
Ohvri seisukohast koos on ehk hullemgi,kuid teo toime panijal enam mitte.
Võib juhtuda ,et ühe süü ära langemisel teine polegi enam pahategu vaid ohvrile lausa kasulik. Rõhutan veel kord ,et demokraatia nõuab kannatust ja sügavuti mõistmist.
Meie juhtumi korral on võimalik palju erinevad lahendusi.

Miisu võttis joodikutel õlle käest sest nad olid juba niigi lakku täis.
Miisu soojendas õlut,et kurguvaevustes Kati saaks ka lonksukese pidunestet.
Miisu soojendas kõhtu sest pidusöögid suures koguses tegid vaeva.
Miisu hullas pudeliga ja tegi pudelitrikki.

No näete valik on teie.
Seega miisut pole milleski süüdistada

Demokraatia eeldab muutusi meis kõikides , igakülgset mõistmist- lähenemist ja ainult nii saame ennast tunda rõõmsalt ja turvaliselt.

Keegi tark inimene,oli see siis Budejovices või Pariisis,lähemal lihtsalt nii tarku inimesi pole leida.Seega kuskil seal on keegi intelligentne inimene öelnud,et maakeral 20% inimestest teevad 80% tööst ja 80% nende tööst tarbivad ära vähem kui 20% inimesi.
Kes kahtleb ,see võib võtta meie väikese klubi ja teha eksperimendi.
Tulemusi ette ennustada pole aus,aga kui helesiniseid udumõtteid heietada ja aluseks võtta meie usin riigikogu,siis nemad saavad hakkama palju enamaga.Lubatagu siis arvata,et ega meie neist kehvemad pole.
Urmo nukker meel pani mind mõtlema.Rabab ,õigustab ,susserdab ja kõik selleks et klubil oleks miski asi kus siis mõned saaks talle virtuaalselt vastu kõrvu anda.
Pea sama asi nagu PISUHÄNNAS ,et PIBELEHT läks kosja Vestmanni papale Vestmanni oma rahaga.No mis sa teed kui omal ei olnud !
Ekstsellent tulemus ütleksin.
Vahel läheb ka minul meel kurvaks kui mõne heateo eest virtuaalplinni saan.
Mis ootab selliseid inimesi tulevikus.
Kui mitte varem siis teel Peetruse juurde võib ennast ohverdav inimene tunda Jumala sooja tänulikku pilkku .Kindel valuuta Peetrusega tingimiseks,kas minna inglikoori või põrgumöllu.
Millise valiku keegi teeb see on juba iseasi.Tean kedagi Tartu Pauluse kiriku jumalasulast kes viinakuradiga võideldes alati peale jäi ja Jõulupüha esimesel jutlusel naisterahvad nutsid nagu sirin.
Kuigi oli palju neid kes väitsid et alkoholi aurud tapavad kantslipragudes peidus olevaid talveunes kärbseid ning ainuüksi selline tõsiasi peaks takistama niisuguse inimese tõusmist kiriku pühasse paika..Naised aga arvasid teisiti ja kirikuasjades kaasa löömas on neid alati rohkem.
Nende arvamus maksis.
Millised on klubilised saavutused 2007 aastal.
Suured ,väga suured ,väikesed,enneolematult väikesed. Kas torn on piisavalt viltu või tahaks ta pisut veel rohkem elektriga sinisemaks ja hiilgavamaks teha. Mida ka välja ei pakuks ,kindlasti absoluutselt kümnesse tabada on raske.
Sellise asjade paika paneku võiks teha surmamõistetu,temal ükstaspuha mis edasi saab.
Meil aga on vaja koos ka 2008. aastal elada..Kuigi aasta numbri juures saaks ka norida, pole teine päris kindel.Juutidel kusagil seitse tuhat,Elusõnalased pakuvad välja et maailm on vanem kui kuus tuhat.Jehhoovalased väidavad et elamegi ajatus põrgus.Meie siis aeg-ajalt nende ilusa õhupõrgu ülemistes kihtides ! Asi seegi.
Kristlased lollid vaidlevad mussulmanidega , jonnivad mingi 600 aastase vahe pärast ja kust august see lunastaja lõpuks tuleb.Nutumüürgi selleks ette ehitatud et ta SEALT tulla ei saaks.Et asi igatpidi poolikult lahendatud,siis tapavad siin-seal ükteist.
No näete, raske,kellel siis on õigus?
Meil õnneks usulisi probleeme pole ,kes on Taara usku see palvetab köögis,kes ei usu midagi ,see saab kaifi angaaris tööd tehes. Igale oma ,nagu hirmsatel aegadel koonduslaagri väravale kirjutati.
Eks sellel usuloidusel ole ka oma hind.Ridali kohalik nutumüür ei edene.Kui mind mälu alt ei vea,siis mingil Issanda aastal oli see teema päris kuum.Veeti probleemipundart nagu kaltsunukku siit nurgast sinna ,lõpuks kõlas isegi väiteid et pole sitta vajagi.Päike paistabki selga paremini. Vist ongi nii.
Miljoni aastaga pidi klaas ära mädanema ,need kivid seal alustel nii kaua jalus küll ei seisa.Ja ongi mured murtud.
Alustatud sai Urmo nime suhu võttes.
Sisuliselt ma teemast väga kaugele pole läinudki.Sest asja olemust tuleb vaadata ikka koos maailma probleemidega.Urmo sõnavõtt veebika lusikas nurka visata puudutab igatpidi.Võta või jäta ,need virtuaalsinikad panevad naha sügelema.Isegi siin ,kodumaal.
Kuid kas saab kindel olla meretagustele asjadele, inimestele ja nende tegudele kui oma maa ja rahvas täielikult maha jätta.
Olen kuulnud ,et mõned TOLLE maa suguharud ei tunne tänase päevani trussikuid.Ja purjelaevade madruste juttudest võib lugeda et veel natuke aega enne nende saarele jõudmist hingasid NAD veel lõpustega!
Või võtame näiteks minu.Kus ma siis tänast arvamust kirja paneksin kui kodukas ära kaob .Süütu karistamine,kuigi pole miskisse pahandusse ennast toppinud
.Sellise väitega muidugi palju ei tõesta ,sest süütute karistamine pole isegi Jumalale pahategu..Lasi Jessukese risti naelutada ja näitas kõigile kuidas tuleb hauakambrist lesta tõmmata.Seda ta oleks võinud elusana samahästi teha ,aga kas oleks siis uskuma hakatud?
Siin selles-sinatses maailmas tuleb ikka kompromisse teha .Kui keegi on kedagi sitaga loopinud või mõni ilmsüütu porilaraka näkku saanud,siis tuleb minna ikka kaevu juurde ja käed ning silmnägu puhtaks pesta.Vett meil on ja kaev on vägev.Ervin olgu tänatud ,tema vahetas viimati pumpa.
Seega puhtus ennekõike..

Tavaline nädalavahetuse või pühade päev või õhtu. Major Kotkas helistab mulle tavatult vara, suisa kell üks päeval. Kõne eesmärk on selge - Palvusele sõit. See peab ju tehtud saama. Palvuseks nimetavad mõned tegijad Ridalis käiku, trotsides kõiki võimalikke, ka materiaalseid takistusi. Isegi tervislikke takistusi trotsitakse sel puhul sageli.
Ridalisse sõidavad Kert, Jaan, Kats ja järjest sagedamini ka Alari. Nii ka seekord. Tulijaid võtab vastu juba ammu küdema pandud bullerjan, mida Einar varakult kütnud. Täna on teha palju: paigutada uus kaabel koos lambiga parklasse. Hea on märgata, et ka Yakuuzaman on kohal oma kõigis oskustes.
Märkan, et Yakuuza´man suudab paralleelselt tegelda ka oma küllalt väikese lapsega. Fantastiline! Ka mina suutsin seda kunagi, ja see laps külastab siiamaani aeg - ajalt lennuvälja. Töö saab tehtud, õieti polegi teist, sest Kats otsib lisatööd Viktori laastustöö koristamisel. Seal on aga tööd lõputult, sest Viktori laastustöö on korralik. Tean, et sellel tööl on ka pooldajaid. Kuid samas on huvitav, et selle töö tegi ära mees, kes väitis, et iga looduslikult murdunud puu on kellegi koduks ja et ei peaks vabalt kasvavat metsa liialt laastama.
Otse loomulikult joob Jaan, st. mina, ka õlut. Seda teeb ka lennuülem, Tõsi küll, oluliselt väiksemates kogustes, ent Kats piirdub hõõgveiniga ja Kert vaid ühe kahtlase väikese pudeli siidritaolise ollusega. Margust meie seltskonnas hetkel ei ole, tal olevat terviseprobleeme.
Räägiakse juttu, räägitakse meie (st. lennuklubi) tulevikust. Selgeks saab asjaolu, et järelkasvu on vaja. On juba teada, et tulevad noorkotkad tagasi. Keegi muu ärimees ei suutnud nende lendamist kindlustada, sest see ei too kasumit. Varsti käivitub ka koolituskäsiraamat. Kõik need Kerdi poolt koostatud raamatud ilmselt ka varastatakse (seda on juba Tehtud), ja seetõttu lendavad mõned TALLINNA poolt aktsepteeritud klubid ka edasi.
Õhtu läheb edasi ja Ridalis köetakse sauna, kuigi isegi Einar ütleb, et ehk on teil lihtsam minu poole sauna tulla. Saun pannakse kütte, kuid probleeme jagub endiselt.
Kust saada purilennuinstrukoreid? Vanad hakkavad ära väsima: Leho Roots pole just sage külaline, Jaak pigem mootorlennuhuviline, Kats väsinud ja tüdinud ning ähvardab üldse selle jama maha panna. Keda võtta? Kahtlusi tekitavad nii mõned mootorlennu litsetsi omavad, kui ka reisijateveo õigust omavad purilendurid. Ainus lootustandev ja kasvatatav kandidaat on aga vaimusunud hoopis langevarjuhüpetest...
Niisiis, mida teha?
Nüüd ka veidi positiivsemast poolest. Einar võtab ilmalikust elust time-out´i ja lendab järgmisel hooajal nii ise, instrukorina kui ka kontrolllendurina (ärge imestage, et seal on kolm l-i).
Väidetavalt pidi ka Ervin, kes on samuti pädev purilennuõpetaja, järgmisel hooajal lendama tulema, loodetavasti ka õpetajana.
Meenutagem, et meil on ka internetilisi probleeme - mingi superman muudkui sõimab ja tänitab. Algul oli oobjektiks vaid Jaan , hiljem muutus sõimuobjektiks ka kogu Ridali juhtkond, st. juhatus.
Saun sai kuumaks. See oli võimas, ja kõik tulijad said sellest ka osa. Mis täpselt edasi saab, ei tea keegi. Einar ütleb, et no võtke, kurat se juhtimine üle! Kert filosofeerib (kusjuures enamikule arusaadavalt) asjade reaalsest seisust. Kõik saavad aru, et juhtimist ei saa üle anda vaimselt haigetele inimestele.
Veel mõni positiivne punkt: Pukseerijaid on nii, et tapab! Jaan ja Viktor ei saa korralikult jagatud - võib tekkida probleeme kvalifikatsiooni säilitamisega. Viktor, kokkuleppel Jaaniga, eelistab Morane´i, sest see masin on mõneski mõttes parem. Kuigi kutsutud "prantsuse peerukotiks" , võimaldab ta teha pikemaid lende ja identifitseerida lendajat tegeliku piloodina (reisijate kiljumine, küsimused ja lõpuks tänu lennu eest).
Saunas on käidud ja õlled joodud. Kats ütleb, et tahaks koju. Ega siin vist palju muud polegi, kui vaid kokkuleppimine uueks kokkusaamiseks ehk palvuseks. Sest järgmise palvuse ajal tuleb tõenäoliselt ka Wilgat käivitada koos selleks vajalike abitöödega. Järgmise palvuseni --- RIDALI !!!

See oli jõululaupäeva õhtul Ridalis. Oli täielik tuulevaikus ja tähed vilkusid heaendeliselt. Äsja mahasadanud paks lumi oli kohev ja sõbralik nagu vatt. Ridalisse püstitatud tohutu jõulukuuse ehteiks olid imeilusad liikmete poolt meisterdatud ehted ja piparkoogid ning Jaagu ja Rauli poolt paigaldatud värviküllane elektriinstallatsioon. Õhus oli midagi müstilist, taevasse vaadates võis peaaegu tunnetada maa poole kummardunud inglite hingust. Kõik tundus nii püha ja kõik jumala loodu nii hea, et lausa mõeldamatu oli mõelda kiusumõtet, ammugi siis patumõtet.
Klubiliikmed olid kogunenud tähistama püha ööd, kus juhtub imesid. Naerunäolised klubiliikmed sagisid edasi - tagasi, soovides üksteisel jõulurahu ja vajadusel kinnitades seda ka kerge põsesuudlusega. Saabus lennuülem Einar, hoides süles ehtsat elusat kobrast ja seletas vaimustunult, kuidas tal kobrastega läbirääkimised õnnestusid ja kuidas tal nendega enam probleeme pole. Koprad lubanud ka tiigis ujujaid mitte enam hirmutada. Lennuametist saabus telegramm, milles teatati, et edaspidi teenindatakse Ridalit väljaspool järjrkorda ja kiirmenetluse korras. Tõnu Parksepp manitses kõiki mitte tarbima alkoholi ja mitte suurustama oma möödaniku saavutustega. Samuti lubas ta klubile uue purilennuki osta. Major Kotkas ja Ervin vestlesid aktiivselt, planeerides järgmist lennuhooaega, mille jooksul mõlemad pidid vähemasti sada tundi lendama.
Veidi eemal, lumme kaevatud istumispaigas istusid tihedasti külg külje kõrval Jaan ja Elmer. Nad rüüpasid ühisest savikruusist auravat, kuid mittealkohoolset jõulujooki ja vestlesid jumalike ilmutuste võimalikkusest.
Köögis istus küdeva bullerjani kõrval laual põleva küünla ees Margus, kes ei joonudki õlut, vaid vaatas mõtlikul pilgul küünlaleeki. Õhus oli tunda viiruki lõhna ja kuulda tasast kellukeste helinat.
Väljas ehitasid proua Muni, Grete ja Kats lumelinnakut, mis sai samuti kaunistatud Jaagu ja Rauli abil värviliste tuledega. Matti tundis muret, et lennuvälja hüvanguks on liig palju puid oma elu kaotanud ja läks, lumelabidas õlal, puude istutamiseks uut platsi ette välja valima.
Metsast väljusid metskitsed, kes kogu seda peoilu nähes paigale tardusid. Seepeale arvas Viktor, et kui ta juba jänesed suureks on söötnud, miks mitte siis ka metskitsed hiidhirvedeks sööta. Seepeale asusid proua Muni, Grete ja Kats lume alt heina välja kaapima, et kitsekesi sööta. Ka kitsi algul jälitanud hunt jäi kohkunult metsaservale seisma. Kuid temalgi kui jumala loomal oli siin koht. Peeter viipas käega ja varsti istus metsapeni kui taltsas pontu Peetri ees. Peeter nimelt andis talle kõik grillribi kondid, mis tal sellest pühast söömaajast üle jäid. Metsast väljusid ka kolm Pakkeri rebast. Kuid nad olid nii prisked nagu meie kass Korsaargi. Seetõttu heideti üheskoos köögi trepile ja peagi uinuti koos Korsaariga üksteise kaisus.
Peole ilmus ka Kaido, kelle ootamatult kõnevõimeliseks muutunud noorem laps olla ise käskinud isal lennutegevusega jätkata. Kaks Leho - Mumm ja Roots, planeerisid teooriakoolituses loenguteemade jagamist ja järgmise hooaja lende. Ja mis põhiline - üle kõigi voogas mingi seletamatu rahu, mingi kindlus, et meie eest otsustatakse asjad seal kusagil kõrgemal.
Kesköö paiku kostus kusagilt kaugelt nagu mingit mökitavat naeru. See tundus kohati naljakas, kuid ka kohati jube, sest see kõlas nagu kõu. Nõrgemanärvilised kartsid, et äkki irvitab vanatühi meie üle, kuid tugevamanärvilised arvasid, et ehk on vanatühjal ka täna pidu.

Mina arvan et lennutornis,õiges lennutornis peab olema rohkem spetsialiste kui lennujuht.
Kõgepelt lahti laskmise koht tuleb määrata.
Kogu puksiirlennu vältel on vaja edastada informatsiooni.Kes seda teeb .Lennujuht ei saa tegelda kogu aeg kõigega.On vaja sellist infoedastajat nagu spordivõistlustel kommentaator.Hololei oli omal ajal väleda suuga.Ja nüüd kohe-kohe tuleb kurvist välja Endel Kiisa...
Annab pidevat informatsiooni,mida näeb mida kuuleb.Osava harjutamise juures võib välja jõuda isegi pimepukseerimiseni,juhuks kui maani pilves on.
Noh ja edasi on vaja ka infot ,mis juhtub lennuaparaatidega edasi.Selleks on vaja teleskoobimeest.Hea kui on asimutaalne teleskoop.Asimuut on lennus väga tähtis asi.Telemees edastab pilti teistele ,Räägib mida näeb,vaevalt ta kuuleb.Objektid kaugel ju.Selleks ta seal tornis teleskoobiga ongi et näha kaugemaid objekte.
Aga ta peab olema veel sõnaosavam kui infoedastaja,et kuulajal pilt ka ette tuleks.Need ju ei näe midagi.
Info on aga lahti laskmise kohta pole .Nii ei saa et iga mees ja igal pool.
On vaja meest visiiri või sektandi või teodoliidiga.Tähtis pole mis riistaga,tähtis on tulemus.
Kui koht käes,siis alles lend algab.Purilendur küsib ,pukseerija täidab ja lennujuht lubab.
Info on kõigil olemas,asimuut samuti,jääb veel saavutus sooritada.

Vastu maad suruv pilvitus,lörtsine maapind ,muttide mullakuhilad,üksikud ronkade kraaksatused.Kellele selline ilm ja vaatepilt küll meeldida võiks.
Eestimaa sügis ,on seda tuhandeid kordi varemgi olnud,on veel pimedamaid aegu olnud.
Veetsin mõned päevad Ridalis. Kiisu ootas seltsi ja pai tegemist. Oh kuidas loomake nautis kammimist ja kõndida metsa all oli pea võimatu,aina vigurdas ja pildus pikali.Kraapis puid , himustas silmadega puudel lendlevaid tihaseid ning puukoristajaid.Panin puudele võrgukotikestega pekki.
Ikka selleks et peki himustajaid ligi meelitada.Tulid tihased,igas mõõdus ja värvis.Üllatav,kust nad küll nii ruttu ära jagavad ,et siin on midagi mis süüa kõlbab.
Isand puukoristaja ,loomult ülemuslik ja ennast maksma panev.Liikumisel rohkem pea alaspidi kui ülespidi,väle ja samas minutiteks ühte poosi tarduv.
Kiisu jälgis kõike maani ulatuvate kuuse okste alt,kõrvad kikkis ja iga krõbina peale suunda muutmas.Ei ühtegi muud liigutust.Kui ometi saaks!!!
Unistada ikka võib.
Keegi kutsus kohale Eesti metsade ühe värvikama linnu,pasknääri.Sättis puuoksale,vaatas pekki ja peidus kassi.Lõputu aja vahtisid nad tõtt.
Pasknäär pead pöörates ühte külge ja teise külge,ikka vaheldumisi vasaku ja parema silmaga.Nagu ei usuks et sama pilt mõlemast silmast .
Proovis pekitüki võtta koos võrguga.Ei läinud korda.Seekord.
Lõi siis tiivaga ja läks odavamat kraami otsima.

Kui ma esmaspäeva hommikul Peebu juurde jõudsin ,siis selgus ,et ajajärk oli alanud juba reede õhtul kell 11.
Seisime ukse taga ja Peep mind hoiatamas et kas ma oskan aimata,mis kuuri all peidus on.Endal selline moosivarga nägu peas .
Kartsin juba et on nädalavahetusel oma purjeka pooleks saaginud.Kui raudne uks viimaks avanes ,hakkas paistma ei vähem ega rohkem kui Jantar AQ tiibadeta ihu.
Tartu vaim ümberringi hõljumas .
Nüüd ja nüüd hakkab Jantar päevast päeva aina kaunimaks muutuma . Kevadeks särab ja kiiskab .Nii libe ja lihvitud et ei sihise ka enam lennu ajal.

Ei hakkagi kohe salgama, et seda kirjutist suunab tohutu ego ja eneseimetlus, kuid siiski veel midagi... Tahaksin, et Ridali maandumisvõistlustel oleks kasvõi ükski kahekordne võitja lisaks ühele neljakordsele.
Niisiis - miks neljakordne olla on halb? Kui ma võitsin esimest korda, siis olin õnnelik kui laps uue mänguasja üle. Kui võitsin teist korda, siis olin õnnelik selle üle, et ehk see üks kord polnudki juhus. Kui võitsin kolmandat korda, siis kostus autasustamisel väljend "nagu alati" esimest korda. Tõsi küll, vahele mahtus ka mõningaid madalamaid kohti esiviisikus, kuid ikkagi...Eelmisel aastal ma ei osalenud. Eelmise aasta võitja viibutas minu suunas veidi näppu ja ütles, et eks järgmisel aastal vaatame. Lubasin vaadata. Sest mitteosalemine võib ju tõepoolest tähendada ka argpükslust ja hirmu oma tiitel võistluses kaotada. Kaotus on aga häbiasi. Pärast võib legende tekkida ja puha. Umbes nii, et kui raamatuie rapsitakse, siis on küll päris p....s.
Aga nüüd asja juurde: kuidas siis ikkagi võita? Kas mina olen hea lendur? Võiks ju nii arvata pärast neljakordset võitu, eriti veel olukorras, kus pole isegi kahekordseid võitjaid. Oh, ei, sõbrad ma pole üldsegi hea lendur.Sellest said aru ka kõik 2007 aasta maandumisvõistluste osanikud, kes olid sunnitud tõdema, et "nagu alati" võidab jälle Soe Jaan. Pärast viimast lendu lontsisin kohtunikelaua poole, mitte keegi ei teinud minust väljagi, rääkimata käesurumisest. Meenutasin kadedusega eelmise aasta võitjat, keda koheldi kui kangelast. Ja õigusega: kõik said ju aru, et mäng pole puhas ja mul on Miss Fortuunaga erilised suhted. Sellest siis järgnevalt.
Kuidas ma siis miss Fortuunaga tuttavaks sain? Kõik ju teavad, et ma armastan õlut juua ja mõne arvates ehk liig paljugi. Kunagi oli õllepudeli korgi all võit, mis ütles, et selle pudelikorgiga saad veel ühe pudeli, ja kui tolle pudeli korgi all on sama märk, siis... ja nii edasi. Nii mul need pudelid siis kogunesid ja jummala tasuta. Ühel hetkel ilmutaski end siis miss Fortuuna ja ütles, et võib mind aidata ka muudes asjades, kuid sel juhul peaksin loobuma tasuta õllest. Veidi mõelnud, otsustasin miss Fortuuna abiga kehtestada end täpsusmaandujana ja edaspidi õlle eest ise maksta.
Sellest ajast peale lähebki mul maandumisvõistlustel suht hästi. Mitte ka päris igal aastal, sest ka miss Fortuuna ei soovi liigsete kahtluste tekkimist.
Mis siis on võitmise algoritmiks? Peab ütlema, et miss Fortuuna jälgib meid kõiki meie tugevamates tegemistes. Ega temagi viitsi põhilisi asju ümber tegema hakata. Põhiline on aga, et temaga saab kaubelda asjade vahetamise suhtes. Seega peab teil kuskil vedama. Kui kohe üldse ei vea, nagu minul vanasti, siis jooge parem õlut! Ka sealt võib alguse saada teie parem suhe miss Fortuunaga, sest talle meeldib järjekindlus. Niisiis, kallid klubikaaslased, kel vähegi soovi, vahetage midagi välja! Näiteks Viktor võiks ohverdada oma fotogeenilisuse ja peateadja staatuse, Habe oma staatuse,kus teda peetakse purilennu peainstruktoriks, itimehed aga oma kõrge positsiooni (kurat teab, kui kõrge see tegelikult ongi).
P.S. Miss Fortuuna lubas mulle ka viiendat võitu...ei teagi, ta on mõnikord na valelik kah.

Rattad loksusid tilla-tölla juba lennujaamast rajale sõites,seda võis selgelt kuulda ja ega sabagi korralikult kinni olnud.
Teip ja tükike traati on seda tüüpi lennuki pilootidel alati kaasas.
Enne lendu susserdas üks lendur mootori ja propelleri kallal ja luges palveid.
Ei mõjunud seekord.Ju tegi seda liiga tasasel häälel et Jumal ei kuulnud või oli just see päev Muhamedi valitseda.
Nemad oma tegudest ette kellelegi ei kanna ja võimu kuidagi jagatud ei saa.
Stardist ma rääkima ei hakka.Tavaline.Kolin ja mürin ,mõni valjum kolakas sekka.
Rahvas ka tavaline,kes palvetas, kes vahtis aknast välja.Lend samuti sellele hinnaklassile tavaline.
Stjuuartissid kopsisid lennu ajal puukiilukesi logisevate tiibade vahele.Vahed olid nii suured et väiksemad kadusid pidevalt kuhugi.
Hädad sellest ilmselt algasidki et kiilud said otsa.
Mulle tundus juba enne lendu et osa propelleri labasid on puudu.Kuidagi vähe oli neid see kord .Tahtsin lennuki kaptenile oma tähelepanekust rääkida aga stuuartiss pressis end meie kahe vahele ja kapten lipsas minema.
Aga kindlalt võin väita ,et ratta tugi ,selle ratta oma eriti ,mis kohe esimesena ära kadus,oli lääpas all . Ettepoole ja vasakule külge keerdus.Mingid nõgininad togisid seda kogu rahva peale mineku aja õigeks,kõrvaklapid peas ja rääkisid pidevalt kellegagi.
Ju kaugemalt sihiti et enam-vähem saaks.Sai vähem kui enam.Läks alt minema,nagu isegi teate.
Oh maandumine oli seiklus ise.Loksuva sabaga pole see protseduur ka palju harjutanud piloot-inimesele kuigi lihtne.
Alguses põld nagu viga midagi.Vahel oli äkilisi jonkse .Rihmadega kinni,täitsa talutav.Üks naisterahvas kiljus mõned korrad kui tuulepuhang seelikusaba kergitama kippus.
Teip oli servast lahti tulnud ja puhus pisut . Oli vaeseke sattunud kakenud kere ja tiiva serva lähedale.Terve lennu oli teip ilusti paigas aga näe enne korralikult ratastele vajumist tuli kurram päris ära koos suurema tüki kere ja selle lombaka rattaga.
Hästi läks.Roginat ja kolinat oli omajagu.See võttis tükike aega enne kui teine ratas ka alt kadus.Hoopis parem sai,lennuk pold enam viltu.No raja kvaliteet ikka kehva.Kui kummi ja amorti vahel enam ei olnud siis palja kere peal liugu lastes lõgistas nii et kõrvalistujal penskaril kukkusid proteesid suust põrandale.Parem ka,sest kui ta need uuesti suhu sai,kus hakkas undama!
No mida enam!Lennuk seisis terve kümme sekundit vaikuses ja kindlalt paigas kui ta alles taipama hakkas et suu tühi.Korjas hambad põrandalt ja hakkas alles siis karjuma, kukume alla,kukume surnuks.Istub kindlalt maas ja karjub,kukume surnuks. Osa rahvast oli selleks ajaks ammu lennukist väljas ja lidusid mööda lennurada terminali poole.Ju oli neil bussile või rongile minekuga kiire.
Asjata tegelikult.Pagasit ei antud kellelegi mitme tunni jooksul kätte.Pritsimehed hoidsid kindlat ringi ümber lennuki,tilkuvad londid õieli.Ju ootasid millal tuli lahti läheb,saaks pisut õiget asja ka kustutada.Killa-kolla vagunikesed lõpuks pagasiga saabusid. Mõni ootas küll ilma asjata ,sai ainult kohvriräbalad ,omaniku silt jummala terve vangu küljes! Protestida ka ei sa. Turvakontrollis läks seekord hästi libedalt ,keegi ei küsinud reisi sihti ega sedagi,mis taskutes on.Kinnitati nagu ühest suust,kõik saab korda ,kõik saab korda,ärge muretsege,ärge muretsege.Isegi mõned mundris kirikuõpetajad sebisid ootesaalis ,kas on sellised mehed juba valvemeeskonnas või tõesti kärmelt linnast kohale saabunud.
Odavalt aga hästi läks.

Õudne soe ja teguderohke suvi Eestimaal hakkab järele andma.Saab viimaks sokke ja pikema käisega särke pruukima hakata.Lugedes kirjatükke klubi lehelt.kuumus eriti elu seganud polegi.
Meil on nüüd vintsid,küll elektriga ja mõned suure pommiga,raja tuled,taevasse kõrguv lennutorn,talviseks remondiks mahukas laia uksega ruum endises klassis,uhke vaba aja veetmise koht nutumüüri ,uue kamina ja lehtlaga.Ervini tehtud ,pisut lõpetamist vajav kärugi olemas.Kuus aastat pingsat tööd kandis vilja. Angaari uks sai käepideme.Esialgu küll ainult ühe ja sellegi sissepoole.
Hetkeks unustatud lennukite tankimise tankla veel ei vunka ,aga kunagi ta hakkab tööle niikuinii.
Tublisti kergendab elu vahel töötav veebikaamera.Kaugema nurga inimesed saavad kohe aru,kui pilt on nädal vana või pole teda üldse,siis pole mõtet lennuklubi külastada.Ilmselt on puksiirlennukitel või siis pukseerijatel sussid püsti.Siiani on nad ise ära paranenud.
Kass ka vastu sügist läikima hakanud,See uudis peaks meeldima hellahingelistele ja kaasa tundvatele liikmetele kes pole Muskat ammu näinud.
Nii et julgelt talvele vastu.
Järgmisel aastal aprillis alustame jälle.Selleks ajaks peaks lennukid ka lume alt välja sulanud olema.

Uudistega Bolonjast.
Mutt Tünni Alt

Lugesin rubriiki et sellised me oleme 2768 aasta pärast.Jätsin lisamata Issanda aastal.Teadlikult,sest kes võib kindel olla ,et jessukest nii kauge aja pärast sama nimega kutsutakse.Kurvaks tegi asjaolu et arvatavasti ma ei suuda elukombeid nii palju muuta et seda pulli oma silmadega näha saaks.

Aga lugu ei ole sellest vaid Ridali Kvaliteetlennuklubi kassist Muskast.Muideks see on ta hüüdnimi.Ristinimi ikka Korsaar.
Muskal seisab ees tähtis päev,10000 tunni hooldus nimelt.Juba pikemat aega on ta nina kriimuline ja aegajalt ilmselged märgid kõrvadel külapeal tappa saamisest.
Süüdi on poolkerad.
Neljapäevase hoolduse käigus need ära võetaksegi.
Nipsti ja läinud nad ongi.
Kui keegi klubi liikmetest tunneb et tal on sama häda mis Muskal,noh saab aegajalt külapeal tappa,siis võib kaasa tulla.
Head aega siis ja kohtumiseni neljapäeval.

Õnnetu päev
Kirjutan supi keetmise ja lõunalaua katmise vahel.
See on karistus.
Juhtus nii et mina pole tegelikult milleski süüdi.Lapselaps tegi vanaemale soengut järgmise päeva teatrietenduseks . Vanaema transis,seitse kammi juustes ja nägu õnnelik-õnnelik,silmad kinni.
Pakkusin siis sosinal lapselapsele kääre ka ......

Taastusravil
Terekest kah.
Lugesin kergendusega et kuni 8. juulini on pukseerija olemas .
Häda on selles et just selles vahes olen teovõimetu .Nimel pean osa võtma kultuurilisest taastusravist.
Abikaasa leidis et mees on kevadsuvega ära metsistunud ja niisugusel kujul kodus pidamine juba ohtlik.Pakkusin küll et peetagu mind siis metsas st. lennuväljal edasi.
Konsiilium aga leidis et augustiks on muutused juba nii suured et võib tekkida inimpelglikkus ja kätte saab ainult ajujahiga.
Nüüd on esimene vaktsineerimine tehtud-viisin lapselapse laulupeo rongkäiku Ülikooli naiskooriga koos marssima.Peale seda kuulasin kannatlikult ära kõik lapselapse ja abikaasa nõudmised,kõik isamaalised laulud ja presidendi kõne.
Viimane oli õnneks üsna lühike.Sisutu ka ja sittagi ei saanud aru.Õlut ei müüdud,söögijärjekorrad pikad.Kilo ilmselt kergem.Asi seegi.
Nüüd seisab ees uus katsumus,pean homme Muhu saarel vaatama teatrietendust .Pidi olema midagi,äh meelest on läinud mis nimelt.Igatahes ravib kultuuriliselt,muu pole tähtis.
Kõigile vintsutustele vaatamata ,ikka olen rõõmus.
Teie lendur-pukseerija
Viktor

Seitse põhjust Ridali lennuväljale tulekuks:

1.Lendamine on tore ajaveetmise viis
2.Lennuväljale saab tulla kogu perega ja kõik leiavad huvitavat tegevust
3.Lennuväljal on võimalik teha meeldivat tööd.
4.Suviti on lennuväli täis päikesepaistet ja linnulaulu, õhus on metsa ja põldude lõhn.
5.Lennuväljal on tore seltskond, kellega saab vestelda nii lennunduslikel kui ka muudel teemadel.
6. Lendamine polegi kõige kallim hobi (on palju kallimaid).
7.Võttes arvesse Eesti mõõtmeid, pole Ridali kusagilt eriti kaugel.

Seitse põhjust Ridali lennuväljale mittetulekuks:

1. Ei ole aega
2. Ei ole raha
3. Ei ole ilma
4. Ei ole tahtmist teha vasikut tööd
5. Ei ole head seltskonda
6. On teisigi huvitavaid klubisid, mis asuvad palju lähemal
7. äkki ma polegi tõsine lendamishuviline?

VALIK ON SINU!

Jaan&Urmo

Tanel valmistus Ridalis aegasasti eelseisvateks Leedus toimuvateks MM-võistlusteks. Ta kontrollis üle ja pani enda jaoks kokku purilennuki "Jantar- Standart", vist oli see võistlustunnusega kiilul "XL". Ta pani XL-le parima meil oleva varustuse.
Aprillis ja mais kasutas Tanel igat head termikailma treeninglendudeks, seda soodustas igati firma ülemus Teet, kus Tanel töötas, ka tõi Ridali rahvas Taneli kähku platsilt ära kui sellin asi juhtus. Tanel sai lende treenida koos lendava treeneriga, vist oli see Mati, kes sai Kaitseliidust selleks ka igati soodsa võimaluse. Tegelikult oli ühiskondlik lendav treener aprillis-mais muidugi oma töökohal eriti hõivatud KL Eel-Erna ja KV õppusteks "Kevadtorm" side ettevalmistusega.
Millegipärast näib selline unenägu väga ulmelisena, sest kui Viktori nägemus tegutsevast auruvintsist LONNI Ridalis on üks meie unistuste tipp, siis mis veel minu unenäost rääkida.

Peetri poolt leheküljele lohistatud Mart Kuurme välgu kirjeldus ,kui pikalt välk kestab ,milline haruline välja näeb ja tuhat asja veel peale selle ,on teada saadud pikkade uurimiste tulemusel,pildistatud ,filmitud.
Mulle väga meeldib artikli sisu.
Nagu ilmselt paljusid ,on ka mind välk episoodiliselt huvitanud kui nähtus.Mingi aeg tundus juba et asi on lihtne nagu sädeme tekkimine auto süütesüsteemis ja vahe ainult suuruses.
Asi muutus segasemaks (minu jaoks) kui Tõraveret külastanud kosmonautidelt kuulsin ,et imelikke sähvatusi on ka kõrgemal pilvedest nähtud. Kirjedasid nad ka muid hiilgavaid nähtusi.On meelde jäänud ,et nad tegid käsitsi värviliste pliiatsitega ülestähendusi.
Tänaseks päevaks aastaks 2007 on asjaga tegelevatel teadusinimestel päris selge see et mitte midagi enam selge ei ole. Välk ei ole pelgalt elektrilahendus kahe erinimelise pooluse vahel.

Toimub hulga nähtusi enne välku ja ka pärast välku.

Maailmas on paiku ,kus välku on rohkem kui mujal,miks? Uurimised kinnitavad et on vöö kujuliselt ümber maakera.
Suurimad ja võimsamad välgud pidid olema Darwinis ,Austraalias-noole pikkus 200km.

Aga uus häda ,läbilöögiks jääb potentsiaali väheks. Midagi on veel puudu.
On ka registreeritud ,et enne välgunoole teket toimub röntgenkiirguse hüppeline suur tõus.
Kust see veel tuleb?

!989 aastast teadlane Cummer kogus hulga materjale ja tõendas ,et välku lööb ka pilvedest ülespoole .On elektrilahendusi,mis saavad alguse pilvede kõrguselt ja liiguvad 40-50km kõrgemale.Kõrgusse laienevad sädemevihud ,saavutades laiusi kilomeetrite mõõtmetes ja kuni kõrguseni 100 km.
Samuti horisontaalselt suurel kõrgusel tekkivad lööklaine sarnased lahendused ,mis vette visatud kivi poolt tekitatud laine moodi välja näevad.

1962 aastal tegid ameerika sõjardid veidi pulli ja lõhkasid võimsa aatompommi 400km kõrgusel kosmoses,niinimetatud kosmilises ohutus tsoonis,kus kosmilist radiatsiooni vähe.
Mis oli nende soov teada saada ,seda ehk ei räägitagi täpselt .Üks oli aga see,et tekitada tehiskaaslastele sobimatu keskond,läbistav kiirgus rikub sateliidid
Nii ka juhtus ,aga see kiht hävis kahe nädala jooksul.
Seega toimub isepuhastumine.

2004 aastast on selgelt märgatud,et seos on ohutu tsooni, välgu ja lahendusel tekkiva võimsa raadiosagedusliku kiirguse vahel.
Ja praeguseks on teada ,et OHUTU tsoon kosmoses langeb kokku maal kõige sagedamini välku saavate piirkondadega ,on nendega kohakuti.
Keravälguga on asjad veel kehvemad. Saadud on tehislikult helendavaid kerakesi aga need püsivad vaevalt pool sekundit.Et looduses on nähtud ja jälgitud keravälke mitmete minutite jooksul siis veel pole teada ,kuidas energeetiliselt ta nii kaua kestab. Kõikidel teooriatel vead man.

Põhiline häda on ,et suur osa välguga seotud nähtusi toimub kõrgusel mis on lennukiga ja õhupallidega jälgimiseks liiga kõrgel ja sateliitidega uurimiseks liiga madalal.

Kevad saabub ja kõiki meid puudutavad Brüsselis talve jooksul sündinud seadused.

EURO torunormid tulekul:

1. Toru tehakse pikast august, mis ümbritsetakse metall- või
plastkestaga.
3. Toru auk ja toru kest peavad olema ühepikkused, et auk torust
välja ei ulatuks.
3. Toru sisemõõt peab olema välismõõdust väiksem, vastasel juhul jääb
auk väljapoole kesta.

4.Üle 153 m pikkuste ja pikemate torude kummalegi otsale kantakse tekst
"Pikk toru"
, et ei oleks vaja kõndida toru teise otsani kontrollimaks,
kas ,tegemist on pika toruga.

5. Torudele tuleb märkida, kas tegemist on tasase maa,
vastumäe
või allamäe toruga. Kui allamäe toru on vaheldumisi vastumäe toruga, ei tarvitse vesi EURO tingimustes üldse voolama hakata.

Pildikesi Ridalist

Koidupuna libiseb kaselatvadel.
Sametõrn hommikutuuleke paitab õrnalt ööviiulite lõhnavaid õisi.
Varajane hommikutund Ridali Rohemõttelises Kvaliteet Lennuklubis täitub pisitasa helidega.
Tasasel sammul astub vanapoolne härra masinavärgi poole.Säravad nikkelrõngad ümber mõõteriistade,läikima poleeritud messingist käepidemed,uhke nahkiste hoolikalt kattesse mähitud et öine niiskus pahandust ei teeks.Aga tema pole siiski kõige varajasem tõusja.Juba tunnikese on teine mees masinavärgi ümber tiirutanud,usinasti ettevalmistusi teinud .Lisanud määret ,pühkinud lapiga siit ja sealt .Nüüd hetkeks toetanud selja veel eilsest sooja raudvägilase vastu.
Koos tehakse ettevalmistusi edasi ja siis kaks meest pühivad käed lapi sisse ning ei lähegi kaua kui Jaan ütleb,noh Viktor ,pitsita tsäksi,pane tuli loitma.
Purukuiv põhk ahmid tuld ,mõõteriistad ärkavad tasapisi nagu vastu tahtmist magusast unest ,on kuulda raudeluka hingamise helisid.Paar tunnikest kulub veel et kuumus kõik liigendid ja kangid liikuma meelitab.
Tasapisi on saabunud hommikueine aeg.Õuele saabub Miira ja Einar.Need meie õitsilised.Miira näksib moepärast võilille tutikesi ja jalutab hommikulaua lähedal, kindlalt teades et ikka keegi pistab leivaviilu tema pehmete mokkade vahele.Kes siis lõhnavast leivast ära öelda suudab. Ja ega ta siis mingi muidusööja pole.Täieõiguslik klubi liige! Aga sellest tsipake hiljem.
Aeg liikuma hakata.Veel ei pea Miira midagi muud tegema kui hobusejuhi Einariga raudvägilase seltsis lennuraja lõppu jalutama. Väärikalt puhkides ,kaks meest kukil ja käru põhupallidega taga veeremas,suundub AURUVINTS Lonni tööpaigale.

Kostub paar põntsu,koorem lööb kõikuma ja mitu põhupalli kukub maha.Kuradi maakera keskpunkt,hüüab Jaan ja võtab kangiga kiirust maha.Einar viskab pallid koormasse tagasi,Miira napsab paar rohuliblet ja tümpsutab raudkingadega oma rütmi.
Taamal ,päiksest üle kullatud rajal,lükkab purilendurite salk rõõmsate hõigete saatel pikkade tiibadega õhulindu stardijoonele.Kõige ees Mati ,Kaido,Henri.Päev tõotab tulla lenduderohke.
Ja peatubki raudvägilane kuumalt lõõtsutades.
Nüüd on hobujuhi Einari etteaste.Kogenud käega võtab ta sitkeimast materjalist suurele trumlile keritud nööri otsa ja klõpsab Miira rakmete külge.Hoogsalt lennutab mees end hobusele ja sõit läheb lennuraja teise otsa,kus ootab juba meile tuttav lennusõprade seltskond.Siin kinnitatakse nöör lennumasina külge ja ärev ootus haarab kõiki.
Kaugel taamal susiseb LONNI ,kohe-kohe peaks tõusma punane lipp lennumasina kõrval.Siis on tema etteaste ! Viktor viskab viimase palli koldesse,pühib lapiga higist nägu.Raputa tuharesti,hõikab Jaan,ise binokliga pingsalt lipu tõusu jälgides.Käsi sirutub vilenööri poole.
Heleda häälega hüüab LONNI vastuseks lipu signaalile,nöör tõmbub pingule ja siis see sünnib.Tehislind kerkib maast mõne hetkega ja võtab kindla suuna kõrgustesse.LONNI ähib ja väriseb pingutusest.Vintsimasinist Jaan jälgib kotkapilguga tehislindu ja katlakütja Viktor jõuab veel ühe palli raudmasina lõugade vahele heita. Ta on kõrgustesse tõusnud,ta on vabalennus,purilendur on võitnud end maa tõmbest vabaks. Miira jaoks pole selles midagi uut,tema kõpsutab rahulikult LONNI poole et nöör järgmise linnu juurde tuua.

Sügisene kurbus.

Pidanud nõu esmalt apteekri ja siis arstiga:

Tulin järeldusele,et tervisele on laastavalt mõjunud niiske ja lumeta pidevalt vihmane külm ning pime talv.
Otseselt kusepidamatust ei ole, seega Prostamol Uno ei aita.
Nina maha lõigata pole vaja,püsib kuiv ja õhk käib läbi.
Erilisi päevi kuus veel ei esine,topeltpakikeses tiivakestest pole abi.
Lootusetu olukord nagu näete.Apteeker ütles et tal pole mulle mingeid vahendeid leevenduseks.
Õhtud aga on nii kurvad kui kurvad.
Mõned toredamad hetked südatalvel on olnud.Kõigepealt muidugi meie kodulehekülg.Eredalt sähvatavad parem ja vasaksirged. Teemad meenutavad laulukest.

Rannalinna restoranis
igavas ja uhkes.
Üle mitme-setme aasta
lõbus lööming puhkes.

Aga ei sittagi,ikka keegi segab asja ära ,hakates joru ajama,poisid jätke järele.
Ja nii see kurbus koguneb.
Otsustasin rohelist eluviisi harrastama hakata.Eelmisel aastal söötsin valgeid metsajänkusid.Olid teised kevadeks nii suureks kasvanud et ehmatasid isegi kassi põgenema kui Ridali õue peal kepsu lõid.Sellel aastal kavatsen pesakaste üles panna.Augu mõõdud puha olemas.Lööge kampa.
Tervitatav on Nutumüüri taastamine uue atraktsiooni KRAABAKIVI lisamisega.
Mulle paluks koht reserveerida TAMBIKIVI paigaldamiseks.Seal saaks pead vastu müüri taguda.Võiks olla kummist,minu pea ei kannataks ilmselt keskmise ahastuse kivi peal väljaelamist.Aga kui tabab suurem ahastus kui nüüd!
TAMBIKIVIst allpool peaks olema pisaratops.Aga hästi tule ja sädemekindel.Sest enne lendab silmist punt sädemeid ja alles siis tulevad vesised pisarad.
Praegu tegelen enesepiinamisega.Nimelt loen keskkoolis kohustusliku lugemisvara hulka kuulunud (on seda praegugi ) Aleksis Kivi ,, Seitse venda " Pattu tunnistades,siis jäi lugemata ja Jumal tänatud et jäi.
Muidugi on mitmeid pisemaid turgutavaid ettevõtmisi nagu Peebu lennuki pahteldamine.
Morane kompassi korda tegemine .Poleks uskunud et nii väikese junni peale pool liitrit piiritust ära kulub.Kahe liitri viinaga peaks pisikese peo maha.Aga nii ta läks.Oh aga nüüd on nagu kompu,kui veel põhja ja lõuna suuna vahel ka vahet tegema hakkab.
Kui kellelegi tundub et on igav ja sisutu kirjatükk,siis ei maksa kohe minu poole pöörduda.Katsuge ise kuidagi paremaks teha, nikerdada,no lisades vingeid sõnu ja kõike hävitavaid lauseid.
Vaatame siis koos mis välja tuli.

Juhtus see looke Laheda valla ürituse ajal Ridali lennuväljal.
Päev kaunis ja rahvast palju.Suundusin oma metsaonnikese poole kerget einet võtma. Jõudnud Lingi majakese juurde näen ,et kaks määramata vanuses naisinimest sangutavad usinasti minu onnikese ust, lõgistavad kärmelt uksevangu ja häälekalt oma kunsthammastega suud.
Mõtlesin ,et keegi on mind otsima tulnud . Daamid aga ei tee minu lähenemisest väljagi.
Küsisin , mis daamidel muret.
Hea et ei küsinud ameeriklaste stiilis,Can I help You.
Daamid vastasid,et nemad soovivad peldikusse.Selline soov pani mind hetkeks seisatama. Küsisin nagu rohkem jutu jätkuks,et miks nad just selle maja välja valisid.
Vastus kõlas,et see on nende arvates kõige kobedam.
Ei osanud ka muud lisada ,et täna siia asjale ei lasta sest ma ööbin siin.

Läbi aegade on Ridalis toimunud palju huvitavat. Paljud neist sündmustest jäävad unustuse hõlma, mõned on aga nii eredad, et on rahvale meelde jäänud või suust-suhu levinud. Siin võikski olla vastav teemaleht, kuhu need üles täheldada. Nagu teistegi folkloori teemalehtede sarnaselt on oodatud kõikide üleskirjutised ning teiste kirjutatu täiendamine.

Liivimaa parim purilendur.

Juhtus see kaheksakümnendate viimastel aastatel, kui viimaseid kordi toimusid suuremat sorti võistlused. Ühel õhtul peale lende toimus klassi ees kamina juures pidu, kus söödi-joodi ja toimus üle-üldine vennastumine. Eks nagu ikka selliste pidude ajal räägiti oma vägitegudest s.t. lendudest. Aeg oli juba hiline ning väsitav lennupäev ja mis siin salata ka vägijoogid tegid oma töö. Osad peolised olid juba üsna "ära vajunud". Nii ka T.P., kes tukkus laua ääres käsi põsakil ja ei olnud lähemad paarkümmend minutit vestlusest osa võtnud. Järsku tõusis ta laua tagant püsti ja teatas valjul häälel: "Tegelt olen mina Liivimaa parim purilendur" ja kukkus seliti selja taga asunud kaminasse. Mumm ja Õunake tõmbasid ta sealt välja ning toimetasid magama. Magama ta jääda ei tahtnud aga see on juba täitsa omaette lugu, kuidas ühel leedukal õnnestus liivimaa parim purilendur magama suruda.

*********************************************************************************

Üksi lendama.

Juhtus see mõned aastad tagasi. Ilusal suvepäeval kogunes grupp huvilisi lennuväljale ning nagu ikka oli soov saada purilenukiga paar huvilendu. Esimene julge vinnas endale varju selga ning minu õpetussõnade järgi ronis Blaniku esiistmele. Kinnitasin ta rihmadega ning kuna instruktor Kati polnud veel tulnud jäin ta kõrval purjeka juures seisma ning tutvustasin mõõteriistu ning näitasin kuidas töötavad pedaalid ja juhis. Seletasin veel mismoodi alguses tuleb ennast mootrolennuki järel ilusti hoida ning teha kõik pöörangud ning kallakud nagu lennuk ees kuni lahtihaakimiseni. Seletasin edasi mismoodi näeb välja ringilend ning maandumine. Mida rohkem ma seletasin seda valgemaks läks huvilise nägu. Lõpuks küsis ta vaiksel häälel: "Äkki tulete ikka esimene kord ise ka kaasa?"

Alari

*********************************************************************************

Kord saunas olles läksin hetkeks leilist õue jahtuma. Seisin parasjagu sauna ees, kui seest kostis eriti valju leilipahin ja sõimamist ning minu silme all pressis leiliruumi aknaraam ennast paar sentimeetrit väljapoole. Jälle sees olles ja leili nautides piilus äkki Pööra Rain ukse vahelt sisse ja küsis:"Kas termikat tahate?" ning vastas ise:"Kohe saate!" ja kallas seepeale kausitäie vett kerisele. Leil tuli aus aga kestis vähe, kuna kõik kiirustasid kähku välja. Peale seda läks Rain saunavormis mootorrattaga sõitma, aga kuna ta oli unustanud bensiinikraani avamata, sai rattal just nõgesepõõsas hoog otsa ning seepeale kostis Raini kaebehüüdeid ja teiste saunaliste naeru.

Peeter

*********************************************************************************

Aasta oli tõenäoliselt 97 või sinna kanti. Kaevurkoer oli oma tegevuse eest ammu surma mõistetud, kuid hukkamine polnud mingil põhjusel õnnestunud. Teda oli tulistatud, visatud puuhaluga ja isegi tabatud, kuid vaatamata sellele osutus kaevurkoer tõeliseks "survivaliks". Tol ajal olin ma Kaevurkoera hukkamise vastane ja leidsin, et tegu on vaid loomavihkajate vandenõuga, kuni... Ühel päeval tulin Ridali bussipeatusest jalgsi lennuväljale. Kommunisti maja juurest ära pöörates ründasid mind kaks koera - üks suurem, kes praegugi elus on ja Kaevurkoer. Ma pöörasin peatähelepanu eespool haukuvale suurele koerale ent sel ajal oskas Kaevurkoer mulle tagant hambad säärde lüüa. Juhuslikult kätte krabatud kaikaga ma muidugi kumbagi neist ründajatest ei tabanud. Pärast seda, üdini solvunult muidugi, astusin ma kaevurkoera vihkajate ridadesse...
Kaevurkoer aga jätkas oma mõnitavaid tegevusi kuni 2005. aasta lõpuni, mil ta kadunuks jäi. Olgu see kirjutis talle mälestuseks.

Jaan

*********************************************************************************

Kord köögis, kui laual oli ketshupipudel sildiga "Ühes kilos ketshupis on kaks kilo tomateid", läks ägedaks vaidluseks, kas see on ikka võimalik või mitte. Mõlema seisukoha pooldajad esitasid valjuhäälselt jõulisi argumente ühtlasi vastasvaidlejaid parandamatus lolluses süüdistades. Korduvalt tsiteeriti ka klassikut, kelle teoses on esitatud väide, et maakera sees on veel üks maakera, mis on suurem, kui välimine. Tuline keskustelu kestis päris tükk aega, kuni keegi suutis vaidlejate suud kinni panna väitega, et on näinud kultuurimaja, kus sees oli sitamaja, mis oli suurem, kui kultuurimaja.

Peeter

************************************************************
*********************

Kuhu kõik kadusid?

See juhtus ajal, mil Ridali lennuklubi veel Antsla laadal huvilende tegi. Olin just Wilgaga Antsla kohal tiirud ära teinud ja valmistusin maanduma Peedu Ventsli maja kõrval olevale märgistatud platsile. Plats enda arvates silme ees, hakkasin sujuvalt laskuma, kuna reisijad palusid mitte eriti järske manöövreid sooritada. Platsile lähenedes hämmastas mind asjaölu, et keegi on maandumismärgi ära koristanud
Veelgi lähemale jõudes hämmastas mind, kuhu kõik need autod ja inimesed kadunud on. Asjaolule, et see pole üldse see plats, tulin alles 50 meetri kõrgusel ja samal ajal nägin õiget platsi endast vasakul ja pool kulomeetrit tagapool.
Pärast kulus tükk aega seletusteks, miks ma mingi heinamaa kohal lähenemist imiteerisin. Pärast mõtlesin, et mis siis oleks saanud, kui veidi hajameelsena oleksingi sinna täiesti tühjale heinamaale maha tulnud...

Jaan.

**********************************************************************************

Sorry, I must talk to my sock

Ka see lugu on juhtunud Antsla laada huvilendude ajal, mida me oleme sooritanud, kuid ilmselt kunagi enam ei soorita. Olime Majoriga kahekesi lendamas ja lende sooritasime mitmekaupa üksteise alla. Lennupäev hakkas lähenema lõpule ja mina, olles juba mitu lendu sooritanud, küsisin reisijate juuresolekul Majori käest, kas ta ei sooviks jätkata. Ent Major oli paremasse kätte tõmmanud valge soki, just nagu piloot Murdoch seriaalis "A - team". Sokiga osavalt manipuleerides teatas ta: " Sorry, I must talk to my sock".
Reisijate nõutuse tingimustes jätkasin mina lende. Tegelikult lendas Major tol päeval veel küll.

Jaan

*******************************************************************

Astelpajumarjade mitmekesisest mõjust

See lugu juhtus sel aastal, kui tuntud astelpaju propageerija Lauri Aaspõllu veel lendas. Kord tõi ta meile karbitäie külmutatud astelpajumarju ja nende heast mõjust organismile olime teavet saanud juba piisavalt. Kuigi oli teada ka hoiatus, et üle 50 g päevas neid marju süüa ei maksa, kasutasin ühel hommikul magustoiduks ikkagi umbes pool teeklaasi suhkruga hõõrutud marju, sest nad maitsesid hea. Karistus ei lasknud end kaua oodata. Lennuk ette valmistatud ja reisijad peal, pidin äkki peldikus ära käima. Asjaga hakkama saanud, suundusin lennuki poole, kuid lennukisse ronides avastasin, et pean jälle ära käima... Õnneks oli lennuväljal teisi piloote, reisijad ei kahtlustanud midagi.

Jaan

*********************************************************************

Ehmatav ärkamine

Vist 97-ndal juhtunud lugu, Olin äripäeval valvepukseerija ja magasin valvuriputkas. Oli kesksuvi, lennuväljal kedagi peale Marguse ja minu ei olnud ja valvuriputka ust ma ka ei lukustanud. Umbes kella viie ajal hommikul ärkasin ma tõsiasja peale, et minu koiku kõrval seisab üks noormees, kelle ühes käes on matkakirves ja teises käes umbes 20 cm pikkuse teraga pussnuga. Lisaks on pussi hoidev käsi tugevasti verine. Olles kiirreageerimist õppinud, mõtlesin ma kohe, et kuhu end veeretada ja millega kuhukohta sissetungijat lüüa, et ellu jääda. Kummalisel kombel väljendas noormehe nägu rohkem hirmu kui agressiivsust ja seetõttu küsisin liikumatuks jäädes, et milles asi. Vastuseks sain, et ta sooviks helistada politseisse, kuna teda on rünnatud ja need hirmsad riistad võtnud ta kaasa enesekaitseks teel lennuväljale. Võtsin ta käest sujuvalt need riistad, viskasin need kusheti alla ja helistasin politseisse, kes saabus hämmastavalt kiiresti. Selgus, et külapoistel olnud arusaamatusi mingi mootorratta müügiga ja probleemi üritati lahendada nuga andes. Poiss sõitis koos politseinikega noakangelase kodu külastama... Nuga ja matkakirves jäid Ridalile kingituseks, kaua - kaua seisid nad vanas köögis seina ääres külmkapi kõrval.

Jaan

*********************************************************************************

Teoreetiline koolitus.

Kord otsustas Tõnu Parksepp mind purilennu alal teoreetiliselt harida, kuna, nagu ta ise ütleb, on tund vestlust temaga sama, kui kaks talve koolis käia. Algatuseks küsis ta, et kas ma tean, mis on meremeeste suurimad vaenlased. Kuna ma seda ei teadnud, vastas ta ise:"Türa ja udu. See on sama, mis purilenduritele Cirrus pilved."

Peeter

**********************************************************************************

Nõrgad närvid.

Ühel hommikul asusin veetünni juures pesema sinna kogunenud suurt toidunõude hunnikut, kui värskelt ärganud Jaan mööda tuli. Hommikutervituse jätkuks ütlesin talle, et ma ei suutnud enam kauem vaadata seda pesemata nõude kuhja. Jaan vastas selle peale:"Sul on nõrgad närvid...".

Peeter

**********************************************************************************
Veel astelpajumarjade mõjust.

See oli vist 2004 Septembris, kui käisin Einari juures astelpajumarju korjamas. Noppides läks palju marju puruks ja loomulikult pistsin need suhu. Muid selgelttajutavaid tagajärgi sellel polnud, ainult suu muutus pikapeale hellaks. Peale minu oli seal teisigi korjajaid, põhiliselt üle kõige kuldsema keskea, natuke vähem kuldses keskeas naised. Kuulsin kord kuidas üks nendest ohkas ja ütles, et enam ei või marju süüa, muidu ei saa jälle öösel magada. Rääkisin sellest õhtul Silvale, ta hakkas naerma ja rääkis, et naised olid öelnud, et sellest ajast alates, kui marju hakkasid korjama, näevad nad öösiti erootilisi unesid.
Järgmisel päeval jätkasin marjakorjamist, kuni lõunani pistsin kõik katkiläinud marjad tavakohaselt suhu. Lõunasöögi lõpuks jõin poolteist väikest plasttopsi kuuma musta kohvi, ronisin seejärel jälle redelile ja jätkasin korjamist ning katkised marjad läksid jälle suhu. Äkki hakkasin tajuma, et midagi on lahti, põlved hakkasid kuidagi pehmeks minema. See ilming süvenes järjest, lisaks tekkis meeletu toonus, veri tõusis pähe ja käed hakkasid tegevusjanust värisema. Lõppkokkuvõttes tekkis meeletu tahtmine ringi joosta ja kogu hingest karjuda. Hoidsin ennast muidugi kuidagi vaos ja õõtsusin redeli otsas veel tund aega, siis hakkas ülitoonus vaibuma. Ilmselt oli tegemist mingimoelise astelpajumarjade ja kohvi koosmõjuga, sest eraldi tarvitatuna ei ole kumbki neist ka suures koguses midagi sellelaadset põhjustanud.

Peeter

*******************************************************************************************************************

Filosoofiline küsimus.

Ühest ammusest vestlusest Mattiga on meelde jäänud selline Matti poolne mõttekäik:"Sellest ma saan aru, miks naised lennuväljal käivad, naised käivad mehi otsimas. Aga miks mõned mehed lennuväljal käivad, sellest ma küll aru ei saa..."

Peeter