Purilend on oma filosoofialt mõneti sarnane purjetamisega - mootorita vaba kulgemine vabas keskkonnas ning vabadus on see, mida purilend pakub kuhjaga. Samas vaatamata nende harrastuste sõnasarnasustele, pole purilennul midagi ühist purjega ega purjetamiseks vajaliku tuulega.
Kui purjetamise puhul piirdub vabadus kahe dimensiooniga: edasi-tagasi ja vasakule paremale, siis lendamise puhul lisandub sellele veel ka kolmas dimensioon: üles-üles. Lisaks võib lennata muidugi ka igasugustes kummalistes asendites, kuid seda lusti pakub osalt ka purjetamine :-)
Kui esimesel paaril aastal pakub purilend peamiselt rõõmu lennuvahendi kontrollimisest ning avanevatest vaadetest, siis oskuste kasvades tekib rõõm oma strateegiliste oskuste üle, rõõm läbitud vahemaa üle ja nauding kiiresti ja kaugele lendamisest. Kaunid vaated jäävad muidugi edaspidigi rõõmustama.
Ühel päeval lendad sa samas tõusus termikalendu harjutava kureparvega (heal juhul vaatad lendavale kurele silmagi) ja taipad, et ka linnud naudivad lendamist. Ja, et tegelikult käivad nad lõunamaalt suvel Eestisse vaid selleks, et oleks hea vabandus lennata.
Kuidas purilennukiga lennatakse
Purilennukid ise õhku ei saa ja selleks kasutatakse kas vintsi, puksiirlennuki või puksiirauto abi. Enamuses lennuklubides on levinuim pukseerimismeetod mootorlennukiga vedamine, kuid Saksamaal, Hollandis jt. selle piirkonna riikides on ka vintsistart väga levinud. Autoga pukseerimist kasutatakse harvem, kuna see meetod on suhteliselt kohmakas.
Tänapäeva purilennukid on võimelised suuremateks tõusukiirusteks kui keskmine mootoriga neljakohaline väikelennuk. Seda tänu sellele, et purilennukiga on võimalik üpris efektiivselt ära kasutada looduses esinevaid erinevaid tõusvaid õhuvoole. Eestis kasutatakse ülespoole saamiseks valdavalt termiliste õhuvoolude energiat. Mujal maailmas on kasutusel ka mäeveerude dünaamilised tõusud ning mäestikualade kohal esinevad seisevlained.
Tõusumeetodid
Termikalend – vertikaalsed õhuvoolud saavad alguse tavaliselt maapinna kohal ebaühtlase soojenemise tõttu, juhul kui meie kohal olev õhumass on ebapüsivas tasakaalus, hakkab soojenenud õhk ülespoole tõusma ning jätkab tõusu adiabaatilise seaduspäräsuse järgi. Pärast kondensatsioonitaseme saavutamist, hakkab tõusvas õhuvoolus olev niiskus kondenseeruma ning tekivad pilved. Selgeks heade tõusude tunnuseks on seetõttu valged selgepiirilised rünkpilved, milliseid purilendurid vahivad töökoha aknast nagu Buchenwaldi vangid jäätist.
Mäeveerulend – mäenõlvaga enamvähem risti puhuv tuul on sunnitud tõusma kui nõlvak on piisavalt pikk, nii et tuul ei saa mäest mööduda kõrvalt. Kui mäeveerg on soodsalt lame, saab sellises laminaarse vooluga tõusvas tuules 8 kujuliselt edasi-tagasi lennates, saavutada kuni paarisaja meetrise kõrguse mäeharjast. Kahjuks pole meil Eestis selliseid pikki lagedaid nõlvu, mis sobiksid mäeveerulennuks.
Seisevlained – lainete olemuse kirjeldamine väljuks selle artikli raamidest. Tunnuseks on läätsekujulised pilved, mis maapinnal vaatlejale näivad paigalseisvad. Seisevlained on võimas atmosfäärinähtus, paljud kehtivad purilennurekordid on lennatud just laines. Eestis esineb lainet harva, kuid sellegi poolest on mõnel purilenduril Eestis laines lendamine õnnestunud.
Kui üles on saadud
Põhimõtteliselt tähendab iga tõustud meeter potentsiaalse energia kogumist, mida saab muuta kas kauguseks, kiiruseks või selle lihtsalt vigurlennuga ära kulutada. On purilenduri enda isiklik asi, mida ta seal üleval tegema plaanib hakata. Peaasi, et ta sealjuures teisi lendureid ega iseenaast ei ohusta. Tavaliselt valivad purilendurid marsruutlennu kui kõige rohkem elamusi pakkuva tegevuse. Lennatakse erinevate pöördepunktide vahel, mis asuvad erinevate linnade vms. kergesti ära tuntavate punktide kohal. Sellisel moel peetakse ka võistlusi - antakse purilenduritele ette marsruut ning mõõdetakse selle läbi lendamise kiirust.
Sedasi see lendamine käibki. Kogutakse tõusus kõrgust ja lenneldakse siis järgmise tõusu poole. Nii on võimalik lennata läbi hämmastavalt pikki vahemaid. 100 km distantsi loetakse purilennus sprindiks (ehkki esimeste termikalendude ajal tundub see täiesti ületamatu vahemaana). 200-300 km on hea ilmaga täiesti jõukohane läbi lennata 100 lennutunnise kogemusega piloodile. Maailmameistrivõistlustel praktiliselt ei esine alla 500 km distantse. Maailmarekord mitme pöördepunktiga lennus on 3009 km.
Kokkuvõtteks
Niisiis. Me loodame sind peatselt lennuväljal näha. Lendlemas koos meie ja lindudega. Või nagu üks lennuõpetaja kunagi ütles: "Purilend on parim asi, mida mees pükstes teha võib." Mis muidugi ei tähenda, et naised poleks purilenduriteks oodatud. Mitmed lennuväljal kohtunud noored kasvatavad praegu oma järeltulijaid ;-)