Iga purilenduri suurim sisemine soov võiks olla järgmine: Koguda kõrgust vähemalt 4-5 m/s tõusudes ja lennata võimalikult pikk distants läbi, näiteks Eesti piirides 300 km või enamgi. Teha seda kõike ühe päevaga ja jõuda õhtuks kodulennuväljale tagasi. Lendamaks pikki distantse peab purilendur paratamatult kõrgust koguma ning järgnev on lühiülevaade sellest kuidas see võimalik on.

Tõusude liigid

Purilennuks sobivad kolme liiki õhu vertikaalse liikumise vormi atmosfääris:
Termilised tõusud: Tegemist on konvektiiv-vooludega atmosfäri alumises kihis, mis tekivad päikesekiirguse otsesel tulemusel.

Mäeveeru tuul: Tõus mäenõlval on võimalik siis, kui tuul puhub risti mäeveeruga, kohanud sellist takistust on õhk sunnitud üle mäeveeru voolama. Mäe tuulepoolse külje nõlvakutuule vertikaalse liikumise komponent on piisavalt suur, et ületada purilennuki vajumiskiirust.

Seisevlained: Tekivad sageli mäestikualade kohal. Laine teke sõltub tugevasti aastaajast, sest tema tekkeks on vaja mitme asjaolu kokkulangemist. Oma olemuselt on seisevlaine resonantsnähtus, mille tekkeks on vaja: a) väga tugevat tuult atmosfääri ülakihtides, b) vähemalt 2-3 km kõrguste mäeahelike olemasolu, c) ahelike tippude tasandil tugeva inversioonikihi olemasolu. Tekkinud seisevlaine amplituud haarab endasse 5-6 kordse mäeahelikukõrguse õhukihi, arvestades aheliku harjast. Sellised lained atmosfääris võimaldavad purilennus saavutada mitte ainult väga suuri kõrgusi, vaid ka väga suuri kaugusi. Purilennu maailmarekord kõrguses 14 938 m on saavutatud seisevlaines Sierra Nevadas USAs, kaugusrekord ületab tänaseks 3000 km piiri.

Kuna Eestis on geograafilise- ja meteotingimuste tõttu üldiselt võimalik lennata kõrguse kogumiseks enamjaolt termilistes tõusudes, siis käsitleme neid põhjalikumalt.

Termilised tõusud

Termilised tõusud tekivad siis, kui päike soojendab piisavalt maapinda. Öösel jahenenud maapind soojeneb päeval oma erineva soojusmahtuvuse tõttu ebaühtlaselt, samuti soojeneb ebaühtlaselt vahetult maapinna kohal olev õhukiht. Kui nüüd ümbritsevast soojem õhuhulk hakkab mingist lisatõukest kerkima ning maastiku kohal olev üldine õhumass on ebapüsivas tasakaalus, siis jätkab ülesse liikuma hakanud õhuhulk tõusmist adiabaatilise jahenemise ja ümbritseva õhumassi temperatuuride erinevuste tõttu. Madalal kõrgusel on selline õhuhulga tõusmine suhteliselt kaootiline, kuid kõrguse kasvades muutub tõus ühtlaseks ja omandab sambataolise kuju. Selline tõusev liikumine kestab kõrguseni, kus tõusev õhk on sama jahe kui ümbritsev. Kõrgust, mille tõusev õhuhulk saavutab, nimetatakse konvektsioonitasemeks.

Lõuna- Eesti tingimustes on termilist tõusude läbimõõt tavaliselt 150- 300 meetrit, tõusukiirus 1-6 m/s, pilvede aluspiiriga (kondensatsioonitasemega) kuni 3000m.

Rünkpilvede arenemine

Kui õhuhulk tõuseb, siis õhurõhu langedes selle ruumala suureneb (ehk tihedus väheneb), ruumala suurenemisega kaasneb adiabaatiline (täpsemalt märgadiabaatiline) jahenemine. Kui selline tõusev õhuvool saavutab kondensatsioonitaseme, hakkab temas sisalduv niiskus kondenseeruma ning muutub nähtavaks veepiisakeste kogumiks. Nüüd tõusuvool jätkab tõusmist kuivadiabaatilise jahenemise seaduspärasuse järgi, tõusvast õhust eraldub niiskuse kondenseerumise tõttu lisasoojust ning tõusuprotsess saab täiendavat hoogu, sellise nähtuse tulemuseks ongi rünkpilved, mis võivad healoomulise arengu puhul saavutada 3-4 km kõrguse.
Hea purilennuilma korral on taevas kaetud hulgaliselt rünkpilvedega. Rünkpilved varieeruvad oma elutsüklilt ja kujult. Hea tõusva õhuvoolu olemasolu näitavad hästi arenenud pilved, millel on selgepiiriline kuju, terav tipp ja tume põhi. Eriti tugevate tõusude puhul on pilve põhja all näha tõenäolise tõusu kohas ka kergeid allapoole ulatuvaid läbipaistvaid udukribalaid. Kindlasti tasub tõusude otsimisel jälgida seda pilvealuse osa, kus kullid, toonekured ja kogenud purilendurid juba tiirutavad.
Pilved, millel on laialivalguv kuju ning ebamäärane põhi, on lagunevad. See tähendab, et tõusev õhuvool, mis seda pilve toitis, pole enam aluspinnaga (maaga) enam seotud. Suured rünkpilved valguvad sageli laiali ja varjavad suurel territooriumil päikesepaiste, sellise nähtuse põhjustab inversioonikiht, mille all pilved laiali valguvadki.

Pilvitu taevaga termika ehk „sinised lennupäevad"

Kui inversioonikiht on madalamal kondensatsioonitasemestst, siis pilvi ei teki. Tõusude leidmine sellistel päevadel on keerulisem, kohati lausa kobamise peale lendamine. Taeva asemel tuleb jälgida tähelepanelikumalt maapinna eripärasid ja tuule suunda. Kui tõusud viivad kõrgele, siis pole probleemi, sest on üsna tõenäoline madalale kõrgusele sattumata tabada järgmist tõusu. Samas madala konvektsioonitasemega päevadel, kui purilenduril jääb vähe aega tõusu leidmiseks, on vägagi suur risk julgeid ülelende teha, platsile minekuks peab igatahes rohkem valmis olema.

Termiliste tõusude hajutatus

Tõusude hulk aluspinna kohal (maastikul) sõltub konvektsiooni tugevusest. Tõusvaid õhuvoole tekib hajusamalt kui rünkpilvede alus on kõrgel ja vastupidi. Rusikareegel on see, et termiliste tõusude vaheline kaugus on kolm korda suurem kui kõrgus milleni nad arenevad. Niisiis, tõustes kõrgele oleks nagu tarvis veelgi rohkem kõrgust, et lauelda kaugemale? Tegelikult seame McCreadiringi väiksemale keskmise tõusukiiruse väärtusele, sest arvestame ülelendudel ju ka pilvedevahelisi kaugusi. Samas ka madalate ilmadega on võimalik lennata pikki distantse, nii öelda "hüpates" pilvest pilveni, spiraale tegemata.

Tõusude otsimine

Purilendurid otsivad tõusvaid õhuvoole rünkpilvede alt, valides neid hinnanguliselt sõltuvalt oma lennukogemusest. Madalal kõrgusel on tõusu leidmine keerulisem, sest ära arvata, kuidas on peakohal olev pilv seotud otsitava tõusuga, raske. Õigem on sel juhul uurida maapinda. Tõenäoline on tõuse otsida päeva esimesel poolel maastiku kiiremini soojenevatelt alade kohalt (aasad, heinamaad, viljapõllud, asulad, päiksepoolsed nõlvad), päeva teisel poolel suurema soojusmahtuvusega alade kohalt (turbaväljad, küntud põllud, rabad, metsad) Kindlaks tõusu allikaks on suuremad põlengud.

Kuidas leida termika tuuma?
- Jälgi oma asukohta pilve all, hoida tasuks natuke vastutuult pilvealuse tumedamast osast päikese poole.
- Jälgida teisi purilennukeid, kus nemad tiirutavad?
- Otsi linde, näiteks toonekured, kullid, pääsukesed jne.
- Märka tõusus hõljuvat prahti (heinatuustid, paber- ja kilekottid, jne.), mis tõuseb tavaliselt just termika südamikus.

Kõrguse kogumine

Pilve all kogutakse kõrgust spiraallennuga, et kasutada ära tõusu tugevam osa, õhukeste pilvede korral ei ole alati kasulik pilve aluseni kõrgust koguda, sest konvektiivvoolu lae liginedes jääb tõusukiirus märgatavalt nõrgemaks.
Keskmisel termikapäeval annab paar minutit viivitust rohkem igas tõusus 150 km distantsil kaotust 20 minutit. Kujutlege see aeg nüüd kilomeetriteks. Selle aja jooksul saaks läbi lennata 100km/h 33 km. Suurte keskmiste lennukiiruste saavutamise edu võti erinevatel distantsideel seisneb paljus ka nö. puhtas piloteerimises. Kui koguda kõrgust pideva libisemisega (mis sageli on muutunud lausa harjumuseks), saab ilma tugevusest vale pildi. Libisemisega lennul on variomeeteri näit suure veaga, ka on tõusu keskme leidmine on sel juhul raskendatud.

Variomeetri TEK

Edukateks distantslendudeks on asendamutuks abivahendiks variomeetri koguenergia kompensaator (näiteks Nix-i toru), muidu tekib nn. „juhisetermika”. Kompenseerimata variomeetriga tuleb tõuse tsentreerida "koolipoisi moodi" ning seetõttu head keskmist lennukiirust distantslennul on võimatu saavutada. Hea oleks omada ka elektroonilist audio- variomeetrit, mis annab lisavõimaluse õhuruumi jälgmiseks ning rohkem aega õigemate taktikaliste otsuste tegemiseks.

Ohutus

Pikal lennul nürineb enim piloodi visuaalne tähelepanu ning siin pole liigne kuulmist teritada: igasugune libisemine, tekitab kabiinis müra muutust, mis annab märku sellest, et me ei juhi purilennukit kordineeritult. Igal piloodil on kujunenud välja oma eelistus spiraali suuna valikul, mis on tingitud inimese füsioloogiast (parema-,vasakukäelisus). Enamus eelistab vasakut spiraali. Õige on tõusu sisenedes minna spiraali selles suunas, milles on seal juba eesolevad purilennukid.

Lennukiirus tõusus

Lennukiirus peab olema konstantne ja optimaalne kiirus sõltub lennuki tüübist, kaalust ja kallakust. Minimaalne vajumiskiirus pole seega alati määrav. Oluline on, et teeksime nii väikese raadiusega spiraali kui purilennuki tüüp seda võimaldab. Mõned purilennukid ronivad paremini varisemiskiiruste lähedal (Blanik), teised natuke kiiremini (varuga) lennates (Jantar). Kui tegemist on väga turbulentse tõusuga, on soovitatav lennata väikese kiirusevaruga, et säiliks lennuki tüüride tõhusus ehk manööverdusvõime. Seega peab lennukiirus vastama olukorrale, sageli on tõusukiirus muutlik, mille tulemusel muutub ka lennukiirus, et seda ei juhtuks peab purilendur ühtlase lennukiiruse säilitamiseks muutma samavõrra purilennuki kohtumisnurka.

Kaldenurk

On tavaline et tõusudes ei kallutata piisavalt sügavalt, ning lennatakse tõusu magusama osa ümber. Kui pole tegemist just madala tiiva pinnakoormusega purilennukiga, siis on raske saada tõusu tsentrile pihta väiksema kallakuga kui 35 kraadi. Meeles tasuks pidada ka seda, et 35 kraadi kallak tundub paljudele purilendurile sama sügav kui 45 kraadi. Mallid kaasa!  Praktilises elus on hea hinnata lennuki nurka kapoti asendi ja niidi vahelise nurga järgi, mis reeglina on 90 kraadi. On üsna lihtne ette kujutada sinna vahele ühte 45 kraadi kriipsu, mis peakski näitama kätte optimaalse asendi.
Tõusude struktuur ja suurus varieerub päevast päeva. Harva kui tõusud on tõesti suured on 35 kraadine kallakus optimum. Kui tegemist on suure gradiendiga tõusukiiruses termaali läbilõikes, on tugevaim tõus ilmselgelt termaali keskmes. Ideaalne kallak spiraalisus on enamasti 35-60 kraadi vahel. 60 kraadi kallakut annab 2G ülekoormust ja vajumiskiirus kasvab 1,4 korda.

Tsentreerimine

Eesmärk on võimalikult kiiresti leida sambana tõusva õhuvoolu südamik ning leida spiraallennus tõusu keskmele võimalikult lähedale saamiseks optimaalne kallak, suurima tõusukiiruse saavutamiseks, sellist tegevust nimetatakse tõusude tsentreerimiseks. Tõusu lähedaloleku üheks tunnuseks on järsk vajumiskiiruse suurenemine (kuni -4-5 m/s) otselennul. Sellist ebameeldivat nähtust saab purilendur paljudel juhtudel vältida kui ta valib pilvele lähenedes lennutrajektoori tuule- ja päikesepaiste suunda arvestades. Lähenedes otse tõusu on selgelt tunda kiirendust üles, lennukiirus suureneb iseeneslikut reipalt ning vajumine muutub hüppeliselt tõusuks. Pole paha märgata kummalt tiivapoolelt järgneb tõuge (kui järgneb), et siis minna üle spiraallennule tõuke saanud tiivapoole suunas, st. kas vasakule või paremale.

Soojad soovitused püüdlikule purilendurile:

• Alati pööra tõusva tiiva suunas (seda ei märka kui juhist kramplikult pigistada - lõdvestu, pane näiteks vaba käsi lõdvestunult põlvele )
• Olles madalal, unusta McReadiringi järgi kiiruse hoidmine ja kasuta ära iga tõus, mis ette jääb (mitte madalamalt kui turvaline alampiir).
• Omades küllaldaselt kõrgust, ära pööra spiraallendu enne kui tõusukiirus saavutab oodatud suuruse, küll aga vähenda kiirust kohe kui variomeeteri osuti läheneb 0-le.
• Otsustades spiraali pöörata, tee seda kallakuga vähemalt 35 kraadi, kui tundub et oled läinud vales suunas, pööra 270 kraadi ja lenda paar sekundit otse.
• Loo tõusu läbilõikest endale kujuteldav pilt.
• Ära muuda oma pöörlemissuunda.
• Lõika kiirelt sügava kallakuga spiraali seda osa, kus vajutab pikemalt. Ära kunagi lenda samast langusest kaks korda läbi. Suurimad vajutamised esinevad reeglina pilveridade vahel, mistõttu ühelt pilverealt teisele hüpates, tee seda lühimat teed pidi.
• Kui tõusukiirus spiraallennu mingis osas kasvab, vähenda kallakut, et venitada oma spiraal suurema tõusukiiruse suunas.
• Ära juhi purilennukit üle, liigne juhtimine suurendab takistust.
• Kaotades tõusu, tee lame 360 kraadine pöörang ja suurenda kallakut kui sisened taas tõusu. Katsu ühe pöördega hakkama saada.
• Kui jagad teistega tõusu, ära tee korrapäratuid suunamuutusi, jäta teistele ka ruumi.
• Keskendu ja ära kunagi ole rahul tõusukiirusega.

Lisafail	Suurus
tanel_viin_SissejuhÜlelend.ppt	609 KB