Puksiirlend on esimene keerukam lennuelement, millega lannuõpilane peab hakkama saama. Selleks, et mõista, mis pukseerimise ajal toimub, analüüsime toimuvat lähemalt.
Slepplennus on purilenduri peamine ülesanne hoida purilennukit puksiirlennukiga samal lennutrajektooril. See tagab sujuva slepplennu ning liiga "põnevate" hetkete puudumise.
Vajadus hoida slepplennukit horisondile projitseerituna on tingitud järgmistest asjaoludest
- sellisel puhul on kõrvalekallete parandamiseks rohkem ruumi
- puksiirlennuki tekitatud keerisjälg jääb purilennukist madalamale
- purilennuk ei tiri puksiirlennuki saba alla- ega ülespoole
Et hoida purilennukit pidevalt sleppiva lennukiga samal trajektooril, tuleb pöörangus sihtida purilennukiga seda rohkem väljapoole, mida suurem on kallak ja väiksem pöörangu raadius.
Purilennukist vaadatuna näeb see välja selliselt. Tähtis on, et purilennuki kalle peab olema samasugune kui puksiirlennuki oma.
Kui ollakse sattunud puksiirlennuki trajektoorilt väljapoole, siis mitte ei keerata puksiirlennukile järele, vaid suurendatakse kallakut (libistatakse), kuni ollakse jälle samal trajektooril. See võimaldab jõuda samale trajektoorile sleppköies lõtku tekitamata. Sissepoole sattununa tuleb kallakut vähendada.
Kui purilennuki ja slepplennuki vahelises köies on tekkinud märgatav lõtk, siis juhitakse purilennuki nina lennusuunast veidi kõrvale ning libistatakse horisontaalasendis külg ees hetkeni, kuni köis pingule tõmbub. See vähendab äkilisi pingeid puksiirsüsteemis, mis tekivad sleppköie järsul pinguletõmbumisel, ka väldime selle võttega purilennuki hüppelist kiirendamist ettepoole.