Maale lähenemine (H= 25-2m) on oma olemuselt ja ka piloteerimistehnikalt sarnane tavalisele planeerimisele. Erisuseks on vaid asjaolu, et maale lähenemise etapp lõpetatakse nn. väljajoondumispunktis. Viimasel on purilennuki maandumisarvestuses oluline tähtsus, kuna selle õige valik määrab suuresti ära selle, kas purilennuk suudetakse peatada õiges kohas või mitte. Teiste sõnadega või väljajoondumispunkti kohta öelda, et see on „koht, kus tuleb olla 2 meetri kõrgusel ja alustada väljajoondumist”.
Väljajoondumispunkt valitakse kohe pärast maandumissirgele jõudmist ja reeglina asub see õppepurilennukil vastuule kiirusest sõltuvalt 150-200m enne planeeritud peatumiskohta. Sellesse õigel kiirusel ja kõrgusel jõudmiseks saab purilennuki piloot lisaks tüüridele kasutada ka tiival paiknevate ning piloodokabiinist juhtimishoova abil avatavate pidurdusklappide abi. Väljajoondumispunkti koht võib olla tähistatud valge lina, ehk nn. piirdelinaga, selle puudumisel tuleb see endale visualiseerida võimalusel näiteks mõne tumedama murulaigu abil.

Väljajoondumine (H= 2-0,5/0,1m) on purilennuki sujuv üleviimine planeerimiselt horisontaallennule. Väljajoondumise eesmärgiks ongi vertikaalse vajumiskiiruse kustutamine ja selle saavutamiseks võetakse juhist „enda poole”, et saavutada kohtumisnurga suurenemine ja lisatõstejõu teke, lihtsamalt öeldes - purilennukil „tõstetakse nina veidi ülespoole”. Kohtumisnurga suurenemise ja lisatõstejõu tekkega kaasneb ka õhutakistuse suurenemine ning lennukiiruse vähenemine, mis on samuti väljajoondumise eesmärgiks. Õige väljajoondumise lõpetamine toimub 0,5-0,1m kõrgusel. Selleks ajaks peaks vertikaalse vajumiskiiruse väärtuseks olema nullilähedane ning purilennuk peaks lendama praktiliselt maapinnaga paralleelselt ja miinimumilähedasel lennukiirusel (õppepurilennukil ca 60 km/h).

Väljahoidmine (H= 0,5/0,1 - 0m) on maandumisetapp, millel jätkatakse juhise sujuva „enda poole” võtmisega kohtumisnurga suurendamist. Juhisega tehtavad liigutused on sellel etapil aga pigem mõttelised - so. äärmiselt vähese ulatusega.

Läbivajumine ja läijooks on purilennuki maandumise lõppetapid. Õige väljahoidmise korral saavutab purilennuk minimaalsel kõrgusel, milleks on 0,5 - 0,1 m, maandumis-kohtumisnurga, millel tõstejõud ei tasakaalusta enam raskusjõudu ning toimub läbivajumine. Tänu väga väikesele lennukõrguse tõttu puudutab purilennuki ratas vähese vertikaalkiirusega maapinda ning purilennuk on maandunud. Korrektsel maandumisel puudtuavad korraga maad nii teleiku põhiratas kui ka sabaratas (nn „kahe punkti maandumine”). Sellele järgneb purilennuki pidurduv liikumine maapinnal. Vajadusel saab piloot läbijooksu teekonda lühendada tiival paiknevate pidurdusklappide avamise ja rattapiduri kasutamisega. Samaaegselt peab piloot kaldtüüride abil vältima purilennuki tiiva vastu maapinda puutumist kuni purilennuki peatumiseni ning pöördetüüri abil vältima purilennuki õiges liikumissuunast kõrvale kaldumist. Rattapiduri kasutamisel tuleb piloodil olla mõõdukas, kuna liiga intensiivsel pidurdamisel võib purilennuki nina puudutada maad, mille tagajärjeks võib olla ninaosa kahjustamine. Juhul, kui kahekohalise õppepurilennuki kabiinis istuvad tursked mehed, on purilennuki ninaosa allavajumine pidurdamisel aga pea vältimatu.