Purilennukiga lendamine on ühteaegu lihtne ja keeruline.

Ühest küljest on võrreldes mootorlennukiga juhthoobasid vähem ja purilendur ei pea pidevalt jälgima mootori tööd ega kütusekulu. Teisalt nõuab suure tiivaulatusga purilennuki juhtimine täpsemat kätt ja pidevat oma tegevuste ette planeerimist kõrgusvaru säilitamise ning kogumise seisukohalt. Suur erisus on veel see, et tihti kasutatakse ära purilennuki kogu lubatud kiiruste diapasoon, alates varisemislähedase kuni maksimaalse lubatud kiiruseni.

Varisemiskiiruste lähedal lennatakse spiraallennul tõusudes kõrgust kogudes.

Maksimaalse lubatud kiiruse lähedale jõutakse vahest lõpulennul koju naastes kui ilm sellel teelõigul osutub oodatust tugevamaks, siis kasutatakse kõrguse ülejääk ära suurema keskmise kiiruse saavtamiseks.

Purilennu eripära võrreldes mootorlennuga, seisneb selles, et tuleb olla alalises valmiduses platsile maandumiseks. Platsile maandumine pole ühelgi lennul täielikult välistatud, sõltutakse ilmast ja oma taktikalistest valikutest. Lisaks on purilennul oma lennuspetsiifika, mis seisneb vajaduses lennata ainult ja alati libisemiseta, millest sõltub ju lauglemiskaugus ja tõusudes tsentreerimise kiirus. Siinkohal olemegi püüdnud anda mõningase ülevaate purilennu spetsiifikast.

Vaata lennukoolitus

NB! Kindlasti ei asenda käesolevatel lehekülgedel olev info lennukoolitust ja sellega kaasnevate materjalide lugemist, sest ruumipuudusel on siit välja jäetud suur osa olulist informatsiooni.