Purilennuki ohutumaks juhtimiseks on meil vaja teada täpseid mõõdetavaid suurusi purilennuki liikumisest õhuruumis. Selleks on purilennuk varustatud mitme vajaliku mõõtnäidikuga, mis asuvad näidikutepaneelil piloodi ees. Asjatundmatule võib näidikutepaneel näida piisavalt kirju ja sellel asuvate "kellade" otstarve arusaamatu. Purilennuki lendu kontrollitakse peamiselt nelja olulisema näidiku abil:
1) Libisemisnäidik (lisanäidik) - niit kabiinikupli telgjoonel piloodi vaateväljas, millest nähtub, kas purilennuk laugleb otse ega libiseks (vajuks küljega) ka vasakule või paremale. Niit on purilenduri üks olulisem abivahend, võimaldades õigeaegselt vältida tahtmatut pöörisesse sattumist või libisemisest tingitud asjatut kõrguse kaotust.
2) Spidomeeter ehk kiirusnäidik. Tuttav igale inimesele, kes mootorsõidukit elus seestpoolt näinud on. erinevalt maapealsetest sõidukitest, näitab lennuki spidomeeter siiski lennukiirust õhu suhtes, mistõttu kiirus maa suhtes võib olla tuule tõttu oluliselt erinev. Tavaliselt kasutatakse purilennukis aneroidkarbiga kiirusnäidikuid, millega mõõdetakse dünaamilist rõhku (rõhk, mis tekib spetsiaalse ettepoole suunatud Pito't toru ees lennuki liikumise tagajärjel). Kuna tegelikus elus lendab purilennuk erinevatel kõrgustel ja Pito't torusse jõuab tegelikult dünaamilise rõhu ja staatilise rõhu summa, siis on aneroidkarp, millelt rõhku mõõdetakse anumas, kuhu jõuab vaid staatiline rõhk, mis teadagi ei sõltu lennukiirusest (selle rõhu vastuvõtuavad on lennukikere külgedel. Seega lahutatakse kogurõhust staatiline rõhk ning saadakse dünaamilise rõhu näit, mis muutub sõltuvalt purilennuki lennukiirusest.
3) Altimeeter ehk kõrgusemõõdik. Tegemist on lihtsa õhurõhumõõdikuga ehk baromeetri analoogiga, millega mõõdetakse lennuki kere külgedel asuvate avade kaudu staatilist õhurõhku ning mis on skaleeritud kõrgust näitavates ühikutes (meetrid, jalad)
4) Variomeeter. Variomeeter on purilennuki olulisim mõõteriist, eriti vajalik riistapuu tõusvate õhuvoolude leidmiseks. Variomeetri skaala on kohaldatud tõusu- ja vajumiskiiruse näitamiseks meetrit/sekundis. Peamiselt on tänapeäval kasutusel nelja tüüpi variomeetrid - nn. "kraani" tüüpi variomeetird, aneroidkarbiga variomeetrid, elektroonilised variomeetrid. Levinuimad neist on "kraani" tüüpi variomeetrid. Kõik variomeetrite tüübid (v.a. elektroonilise rõhuanduriga variomeeter) mõõdavad staatilise õhurõhu muutust võrreldes reservuaaris oleva õhurõhuga. Ehk siis mõõdetakse õhuvoolu kiirust kinnisesse anumasse ja sealt välja. Kusjuures mõõdetavad kiirused on siin väga väikesed (mõni kuupsentimeeter minutis).
Aneroidkarbiga variomeeter
Kraanvariomeeter
Lisaks nendele neljale on kasutusel veel järgmised näidikud:
5) Kompass - orienteerumisel ilmakaarte määramiseks.
6) Kombineeritud Pöörangu- libisemisnäidik, pöörangunäidiku - güroskoopiline elektrimootor käivitub alalisvooluga (4,5V batarei), mis näitab lendurile kallaku suurust (seda muidugi kaudselt, tegelikult siiski pöörangu intensiivsust). Libisemisnäidik näeb valja nagu paljudele tuttav vaaderpass. Kui kinnises kaarjas klaastorukeses olev kuulike on meil lennu ajal klaastorukese keskel, siis lendame libisemiseta (küll otse, aga vajumata küljega vasakuke või paremale).