Kaevasin oma mälusoppides ja sai kokku kirjutatud selline jutt:
2002 aasta kevadel muutus mägedes lendamise soov täiesti vastupandamatuks. Leidsin Eestist veel teise tüübi, kellel taoline kihu keres oli – Teet Jagomäe. Vaatasin siis ringi, et kuhu minna ja valik jäi kolme koha vahele – Norra, Poola ja Slovakkia. Norra langes ära kirvehindade tõttu. Praktiliselt kukkus välja nii, et sama raha eest, mis Slovakkias oleks kulunud nädalase lendamise peale, oleks Norras saanud paar lendu. Kui sedagi. Pluss laevasõidukulu jms. Poolakatega suhtlemine kujunes poolmonoloogiks, mistõttu ma ei saanudki lõppeks aru, mis see värk seal maksab ja millega ma lennata saan ja kas üldse saan. Hiljem selgus segaduse põhjus – samal ajal olid Poolas MM-i eelvõistlused.
Slovakkidega sujus suhtlemine üsna ladusalt ja ka infot oli rohkem saada kui teiste kohta.
Nii juhtuski, et 2002 aasta augustis oli Teet oma VW Sharaniga Kilingi-Nõmmes minu tädi maja hoovi peal, kus me tõstsime meie pere padajänni meie autost Teedu autosse (mis oli juba enne seda 100% täis). Reisi muutis põnevaks see, et Jorgen oli just aastaseks saanud.
Kukkusime siis piiri poole uhama. Teet otsustas mingit kruusateed mööda lõigata, mille tulemuseks oli rehvivahetus. Edasi läks kõik ludinal.
Piirilt ostsime autosse mitu purki Red-Bulli. Öösel läbi Põhja-Poola sõites (õnnetu maa, kus on elanud teedeminister, kelle otsuse kohaselt läbib rahvusvaheline magistraal kõik ette jäävad Poola kolkad – idioot, noh) oli neist purkidest palju kasu – Teet kirjeldas sõitu sõnadega: „Tunned, et hakkad ära väsima – viskad purgi naha vahele – silmad punnis peas ja uhad jälle edasi.” Millegipärast ta mulle rooli ei usaldanud. Võib-olla tegi õieti. Igatahes järgmisel päeval Lõuna-Poolast läbi sõites saime kiiruse ületamise eest trahvi. Maksime altkäemaksu ja sõitsime edasi.
Slovakkiasse jõudes vaatasime vastavalt traditsioonidele üle Orava lossi ja olimegi peagi Martinis päral. Lennuvälja otsimine võttis natuke aega aga mingite kanaaedade vahelt läbi sõites jõudsime kohta, kus tervitasid meid Mig-17, Mig-21 ja L-410. Järeldasime, et oleme lennuväljal. Esialgu meie vastu keegi huvi ei tundnud. Lennuklubi köögis marineerisid mingid kohalikud jubeda auru sees kurke. Kurtsime neile, et oleme Eestist ja tahame magada. Neist üks oskas isegi natuke (väga natuke) inglise keelt, mis nagu hiljem selgus, on Slovakkide juures üsna haruldane. Muidugi ei teadnud nad mingite eestlaste laekumisest midagi aga orgunnisid meile toad. Sellised naridega. Seadsime ennast sisse ja Teet läks kohe magama. Teda ei olnud võimalik äratada enne järgmist hommikut. Tundsime duššist rõõmu ja vaatasime, et milline lennuväli on. Oli ilus lennuväli.
Järgmisel hommikul hakkas uimerdamine nagu igal lennuväljal vist. Lõpuks saime pihta mingile kulile, kes inglise keelt rääkis. Tutvustati siis lennuvälja, hooneid ja kohalikke harjumusi. Seletati, et iga lennu kohta tuleb täita mingi raamat. Raamatus oli kõik slovaki keeles, mille tähtsust me Teeduga siiani mõistnud polnud. Mistõttu saavutasime kokkuleppe, et nad tegelevad kirjatööga ise. Klubiruumid olid täitsa uhked. Selgus, et klubi hüüdlause on inglise keeles: „Life is simple – eat, sleep, fly!” Üllatuseks oli meie ööbimismaja alla ka neil oma väike kõrts kaevatud. Kõrtsikülastuse plaanid nihutasime õhtuks, kuna kõrtsipidaja parajasti sättis lendama. Lennuvälja peal oli neil ka mingi omalaadne lennundusmuuseum (eelpoolmainitud MIG-id jms kola), mida kõik peale muuseumiomaniku nimetasid vanarauaks. Angaari kõrval garaažis ilutses neil ka vints Hercules 4, mida nad ei pidavat kasutama (lahja vist). Lennukeid viidi väljale traktori järel 2 tk. korraga. Lennukid olid angaaris risti-rästi mingi arusaamatu süsteemi järgi. Igatahes mahtus neid sinna niimoodi palju. Peamiselt olid seal Blanikud ja VSO-10 Osa-d. Lisaks veel üks Nimbus 2 (millega koos oli lennuväljale tulnud kutsu, kes sai selle järgi omale nimeks Nimbo).
Ja üks ASW-15, mis oli superkorras (korralikult värvitud, turbulaatorid siin-seal ja Mylari teibid jne.). Kohalike rikkurite ülbus seisis lennuvälja ääres kärudes omade isiklike Ventuse ja LS-8 näol.
Uurisime siis, et kas lennata kah saab. Selgus, et saab. Toonitati, et iga uus lendaja peab tegema tutvumislennu koos instruktoriga Blanikul. Erinevalt meist võtavad Slovakid eraldi tasu ka instruktoriga lendamise eest. Me ei hakanud väga vastu sõdima, sest omalgi oli natuke imelik tunne võõras kohas ja mägedes lennata. Torniga paluti suhelda vene keeles, sest seal istus ainus sel päeval lennuväljal olnud võõrkeeli oskav slovakk ja see oli üks vana känd, kes mõistis tiblade keelt. Pärast kinkis meile mingi oma raamatu aga ma ei tea, kus see praegu on. Väga huvitav raamat oli igatahes. Kõik puha slovaki keeles.
Esimese lennu puhul oli kõige kummalisem kogemus see, et alguses ei osanud mootorlennukit kusagile panna – mäestik otse ees ja harjumuspärast horisonti ei ole. Panime siis tunde järgi ja polnud hullu midagi. Tõmmati kusagile kilomeetri peale, sest ilm, sitt polnud suurem asi. Teedul sattus olema parem instruktor ja ta sai kohe üles. Me jullasime natuke aga siis pidime alla tagasi tulema. Minul tõusu võtta ei õnnestunudki. Teise lennu tegime Teeduga koos Blanikuga. Muide, ka Blanikud olid superkorras – varrega mikrid ja puha. Ainuke häda oli, et varjokas oli staatika külge ühendatud, mistõttu tsentreerimine oli pisut nadi. Hõõrusime mööda mäerinda edasi-tagasi ja tegime tipus olevatele turistidele külma. Pärast lendu läksime poodi. Õhtul oli kohalikega vennastumine, kuhu ilmusid ka erapurjekate omanikud, kes – imesta aga – rääkisid ameerika keelt.
Branik ja Tibor - erapurjekate omanikud. Tibor rääkis inglise keelt pretty well.
No vat pole horisonti. Mis teed - lendad tunde järgi.
Pukseeriti otse mäkke. alguses oli üsna imelik.
Mägedes lendamine on fun. Soovitan soojalt kõigile
Aviohuligaanlus
Järgmine päeva õnnestus proovida ka kohalikku lennundusimet VSO-10 Osa.
Osa ei tähenda mitte seda, et kogu aeg peab mingi jupp ligi olema, vaid et lennuki nimi on herilane. Või mesilane. Mine võta kinni. Kumbki ei sobinud igatahes. Lennuki kokpit oli tehtud klaasplastist, sabaosa duralumiiniumist ja tiivad puust. Keegi ei osanud sellist materjalivalikut seletada. Väärtus pidavat olema 34 ja purjekas nägi muidu täitsa ponks välja. Eemalt vaadates (no piisavalt kaugelt) Jantar Std 2 moodi. Natuke. Pakkisime ennast sisse ja lasime vedada enne startinud kohalikega samasse tõusu suure Volksu käigukastitehase musta katuse kohale. Aitäh Volkswagen. Sai üles küll. Tegime siis Teeduga koos väikese marsruudi kohalike küngaste kohal. Täitsa tore oli. Nii sai veel paar päeva lennatud ja mäetippudel seisvatele turistidele lehvitatud. Peamine tõusu viis oli ikkagi termika pilve all ja mingit tuntavat mäeveerutõusu ei esinenud. Ilmselt oli tuul nadi.
Ülejäänud aja tegelesime šoppamise ja kohalike vaatamisväärtuste imetlemisega. Saime teada, et inglise keele rääkimine on väga haruldane oskus sealmail. Isegi Kõrg-Tatrates suure turismikeskuse köisraudtee piletimüüja oli totaalne njeponimõmm. Manuaalse kommunikatsiooni abil saime asjast üle. Lõpuks tulime Slovakkiast ära ja sõitsime ühe jutiga koju välja. 2 tundi kiiremini kui sinna. Kuna ma olin vahepeal Teedu bussiga juba sina peale saanud, näitas Teet üles oma lahkust ja lubas mul Poolas öösel ise sõita. Väga tore reis oli. Aitähh Teedu perele, kes meid üheaastase jõmpsikaga välja kannatasid. Millalgi tahaks tagasi minna aga see lükkub millegi pärast igal aastal edasi.
- Kasutaja kaido ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse