Eestlase ebatavalised lennud Lõuna-Ameerika kohal

http://digileht.maaleht.delfi.ee/malu/eestlase-ebatavalised-lennud-louna...

Selle Brasiilia jõukaimate eestlaste hulka kuulunud lenduri auks pandi Brasiilia linna Porte Alegre tänavale nimeks Avenida Comandante Harald Stunde.

 

Harald Stunde.Foto: Erakogu

Harald Stunde sündis 1899. aastal Tallinnas vedurijuhi peres.

Kui 1919. aasta septembris moodustati Tallinnas lennuväerügemendi koossseisus õppejaoskond, mis sisuliselt tähendas Eesti esimese lennukooli avamist, oli lenduriõpilaste hulgas ka 20aastane Harald Stunde. Oma esimese soololennu sooritas ta juba sama aasta detsembris Lasnamäel.

Lennukooli lõpetas Stunde koos 15 kaasõpilasega 1921. aastal ning alustas oma sõjaväelenduri karjääri Tartus veltveebli auastmes. 1925. aastal aga lahkus mees sõjaväeteenistusest ja temast sai Eesti lennufirma Aeronaut reisilennuki Junkers F-13 piloot.

Põgenes karistuse eest

Järgmisel aastal juhtus õnnetus, Harald Stunde juhitud lennuk takerdus Tallinna kohal madallennul telefonitraatidesse ja kukkus koos reisijatega alla. Kõik küll pääsesid eluga, kuid süüdlaseks jäänud piloot tundis, et parem oleks Eesti tolm jalgadelt pühkida. Kõigepealt lahkus ta Saksamaale, kus asus Junkersi lennufirma teenistusse, lennates liinil Klaipeda–Kaunas–Königsberg.

1927. aasta kevadel emigreerus Harald Stunde aga Lõuna-Ameerikasse. See oli riskantne ettevõtmine. Ei osanud mees sõnagi hispaania keelt, Argentinasse jõudes oli tal taskus vaid 34 dollarit. Töökoha leidmine Buenos Aireses tundus olevat täiesti lootusetu ettevõtmine.

Ühel päeval aga juhtus midagi ootamatut. Kui töö otsinguil Stunde püüdis ühes maa-aluses raudteejaamas orienteeruda, kuulis ta äkki rahvamurrus eestikeelset hüüdu: „Vaata, kurat, päris Stunde!“

Hüüdjaks oli üks kahest Stunde kõrval seisatunud laia kübaraga pruuniks päevitunud mehest. Harald Stunde astus meeste juurde ja ütles, et ta ongi tõepoolest Harald Stunde. Rõõm oli vastastikune. Kuna Stunde oli Eesti 1921. aasta jääpallimeistrina sportlaste hulgas populaarne, tundsidki Eestist väljarännanud spordihuvilised mehed ta ära.

Kolmekesi siirduti „argentinlaste“ korterisse, et pidada plaani, kus kaasmaalane võiks tööd leida. Kerge ettevõtmine see ei olnud. Esialgu tuli endisel lenduril restoranides nõusid pesta ning köie otsas kõrghoonete külge kinnitatud reklaamidel elektripirne vahetada.

Lenduriks Boliiviasse

Varsti kuulis Stunde ühelt kaasmaalaselt, et Boliivia lennukompanii Lloyd Aereo Boliviano (LAB) otsib lendureid. Selle lennufirma juht ja omanik oli saksa päritolu Guillermo Kyllmann. Ka LABi lendurid olid sakslased, mistõttu vabalt saksa keelt rääkival Stundel oli nendega lihtne suhelda.

Eesti lendur Harald Stunde Brasiilias oma lennuki JunkersF-13 juures.Foto: Erakogu

LAB ostis Stundele pileti sõiduks Buenos Airesest Boliiviasse Cochabambasse ja tagasi, et kontrollida tema lennuoskusi. Peatselt asuski eestlane vedama lennukil Junkers F-13 reisijaid Cochabambast umbes 60 km kaugusel asuvasse Trinidadi linna, kuhu maismaatranspordiga sõiduks oleks pidanud tegema sadadesse kilomeetritesse ulatuva ringi ümber läbipääsematu džungli.

Töötingimused olid Boliivias rasked: lenduritel polnud kaarte, eriti mägiste piirkondade kohta. Neile anti kaasa vintpüssid, et hädamaandumise korral kaitsta end kiskjate loomade või metsikute indiaanlaste vastu.

Ühe pikema lennu tegi Stunde ka üle Tšiili ja Peruu Ameerika Ühendriikidesse, Los Angelesse ja sealt edasi Chicagosse. 1928. a augustis sai Rahvaleht Stundelt Boliiviast kirja, kus ta kirjutas muu hulgas: “Hakkab sul mootor streikima, oled kadunud hing. Kuristik ootab sind ammuli suuga, kukud aga metsa, siis oled magusaks suutäieks kiskjatele loomadele. Vaevalt pääsed aga ürgmetsast välja, selle lootuse röövivad metsikud suguharud, kes kusagil jõekaldal ürgmetsas elavad ja kes vaevalt oma silmaga valget inimest on näinud.“

 

Harald Stunde abikaasa Alice.Foto: Erakogu

Brasiilia esipiloodiks

1930. aastal käis Harald Stunde kuuajalisel puhkusel Eestis, kus abiellus Alice Peterseniga. Tagasi Lõuna-Ameerikasse reisis ta esialgu üksinda, kuna plaanis oli vahetada töö- ja elukohta.

Abikaasa Alicega taaskohtusid nad 1931. aastal Argentinas, kus Harald oli leidnud uue töökoha Junkersi pojale kuuluvas äris. See tähendas, et tuli kohalikele rikastele suurmaaomanikele sportlennukeid müüa. Ostjale anti kaasa garantii, et Stunde õpetab ta ühe kuu jooksul lendama.

1932. aasta kevadel astus ta Brasiilia lennufirma Varig teenistusse, kus ootas ees vana tuttav Aeronaudi päevilt. Varigi tehnikaosakonda juhatas endine Aeronaudi lendur Otto Richard Maximilian Cramer von Clausbruch.

Peagi tõusis Stunde Brasiilia suurima lennukompanii esipiloodiks ja Brasiilia eralennuväljade komandandiks. Ilma tema nõusolekuta ei avatud Brasiilias enam ühtegi uut eralennuvälja.

Peagi tõusis Stunde Brasiilia suurima lennukompanii esipiloodiks ja Brasiilia eralennuväljade komandandiks. Ilma tema nõusolekuta ei avatud Brasiilias enam ühtegi uut eralennuvälja.

1934. aastal külastas Brasiilia president Getulio Dornelles Vargas koos perega Porto Alegre linna ja pidi sealt edasi lendama oma 500 km kaugusel asuvasse mõisasse. Presidendi piloodiks pakkus Varig Harald Stundet, kellest seejärel saigi presidendi isiklik piloot. Ühtlasi jäi ta ka Varigi esipiloodiks. (Muuseas, tol ajal oli Brasiilia presidendi ihukaitsjaks teine tuntud eestlane – elukutseline poksija, Lõuna-Ameerika tšempion raskekaalus Ervin Klausner.)

1935. aasta Brasiilia mässu ajal sooritas Stunde vabatahtlikult kaks tähtsat lendu kindralstaabi ohvitseridega, kellel õnnestus mäss maha suruda. Ülejärgmisel aastal aitas Harald Stunde viia lennukiga abi Porte Alegrese suure üleujutuse ohvritele. Riskantsete lendude eduka sooritamise järel loobus Stunde presidendi pakutud tasust.

Ühe sellise loobumise järel ulatas president Harald Stundele tšeki suuremale summale ja palus selle raha eest abikaasale lilli osta. Seekord ei sobinud Stundel loobuda.

Miljon kilomeetrit õhulendu

1938. aasta 19. juunil tähistas Harald Stunde Brasiilias haruldast juubelit – ta oli lennukil Junkers F-13 lennanud miljon kilomeetrit. Selle sündmuse puhul korraldas Junkersi firma Harald Stunde auks piduliku vastuvõtu, kinkides talle suure kolme kotkaga pronkskuju.

Kõik oli parimas korras. Harald Stunde kuulus Brasiilias jõukaimate eestlaste hulka. Ta sai Brasiilia kodakondsuse, tal oli uhke villa ja isiklik sõiduauto. Tema villast kujunes kohvimaa eestlaste seltsimaja. Kuid siiski kandis mees juba pikemat aega südames plaani lahkuda Lõuna-Ameerikast. Ta lootis paari aasta pärast koos perega jäädavalt Eestisse elama asuda.

Troopikalendur Harald Stunde Lõuna-Ameerikas.Foto: Erakogu

Ilusatele kavatsustele tõmbas aga kriipsu peale II maailmasõda. Polnud ju nüüd enam lähitulevikus mõeldav sõjakeerisesse sattunud Eestimaale siirduda.

Stundest sai veelgi võimsama lennuki, kolmemootorilise Junkers 52 kapten ning ta jätkas Brasiilias liinilende ja presidendi lennutamist.

Traagiline lõpp Stunde edukale karjäärile saabus aga 28. veebruaril 1942. Harald Stunde startis tol päeval oma Junkers 52ga, mille nimeks oli Maua, Porte Alegre Sao Joao lennuväljalt koos kahe meeskonnaliikme ja 18 reisijaga pardal, järjekordsele liinilennule. Umbes viis minutit pärast startimist, kui oldi lennujaamast 2,5 km kaugusel, süttis lennuk põlema.

Stunde juhtis põleva lennuki hädamaandumisele piki Guaiba jõe kallast, kavatsedes ilmselt jõevoogudes ka tulekahju kustutada, kuid ootamatult põrkas lennuk vastu jõekaldal kasvavat puud ning purunes. Hukkusid lennukit juhtinud Harald Stunde, mehaanik Bruno Wagner ja neli reisijat. Üks meeskonnalige ja 14 reisijat jäid ellu. Nende elu päästis ühe Brasiilia ajalehe andmetel piloodi meisterlikkus tema viimasel maandumisel.

Sügavas leinas langetas pea oma tubli piloodi ja sõbra kaotuse puhul ka Brasiilia president Getulio Dornelles Vargas.

Harald Stunde elutee katkes äsja alata jõudnud 44. eluaastal. Teda jäid leinama abikaasa Alice ja 11aastane poeg Tarmo, sugulased ja sõbrad ning sajad eestlased, brasiillased, argentinlased ja boliivlased, kes teda tundsid või teadsid. Sügavas leinas langetas pea oma tubli piloodi ja sõbra kaotuse puhul ka Brasiilia president Getulio Dornelles Vargas.

Brasiilia linna Porte Alegre ühele tänavale anti aga kuulsa eestlasest lenduri auks tema nimi – Avenida Comandante Harald Stunde.