Seletuskiri selle kohta, kuidas ma reede õhtul läksin lauluväljakule lennukit ehitama ja milleni see lõpuks viis.

Algul pidime laululava taga kokku saama kell 18, aga kuna Leho teatas, et ta peab samal õhtul veel laste jõulumürgli üle elama, nihutasime ettevõtmise kella 16-le. Kui Jaaguga laululava juurde jõudsime, ootas Jantari käru meid juba ees, poolikud tellised kenasti rataste all, et omapäi sõitma ei läheks. Otsisin siis kähku korraldajatüdruku üles ja küsisin, et kuhu lennuk panna, tema ütles, et pange nii nagu eelmisel aastal, sest siis oli väga hea. Õueküünaldest stardiraja lubas ta ise maha panna laululavast merepoolsete väravateni. Siis jõudsid ka Leho ja Kaido kohale, veeretasime käru sobivasse positsiooni ning muru peal kerges lumepudinas õnnestus montaaž ootamatult lihtsalt. Lükkasime Jantari sobivasse asendisse, sättisime paika valgustuse ja piirdelindid, sättisime käru hästinähtavasse kohta, kus kõik suurte trükitähtede tundjad said klubi nime kokku veerida, leppisime kokkusaamise kella üheks öösel ja siis läksime oma teed.
Mina läksin korralikult koju, aga ega seal olnudki aega molutada, sest olime kutsutud sõbranna sünnale. Seal oli kõik nii ilus ja tore, kõige siiramalt rõõmustas külaliste üle peni.
Ja siis paluti külalisi osa võtma väikesest pidusöögist. Laud oli pilgeni täis mitmesuguseid suupisteid mille üle domineeris valdavalt just ahjust tulnud grillribide kuhi. Lõikasin ühe kitsukese ribiviilu, lisasin garneeringuks pisut kartulisalatit ning see maitses nii hea, et mõne aja pärast lõikasin veel ühe ribiviilu ning lisasin veel salatit ning see maitses veel parem, nii, et pidin veel kolmaski kord grillviilu lõikama ja ära garneerima. Umbes neljanda korra juures läks lugemine sassi, sest otsustasin vahelduseks proovida ahjufileed. Peale seda üritasin ribilõikudega taas järje peale saada aga ega see enam ei õnnestunudki, nii ma pidin lihtsalt korrapäratult ampsama üht ja teist, et mitte seltskonnast irduda. Sattusin usalduslikku pidulauavestlusse mehega, kes rääkis, et on viimase ajaga paarkümmend kilo maha võtnud aga alla saja pole veel saanud. Vastu ootusi grill-liha kuhi laual ei vähenenud, vaid kasvas. Kondilaadung läks penile, kelle see peadselt jalust niitis. Nii ta lesiski lõpuks põrandal, sussid püsti ja lakkus möödaminejaid. Mina läksin koos oma jutukaaslasega ära sauna, kus oli nii hea ja rahulik olla. Kui lõpuks saunast tagasi seltskonda jõudsin, vaatasid mulle kolm torti otsa ning sosistasid meela häälega: võta mind, võta mind... Võtsin siis võrdõiguslikkuse printsiibist lähtuvalt igast ühest lõigukese ning hiljem veel teisegi ning avastasin, et väike suhkruta kohv teeb magusa eriti hõrguks.
Kui öösel laululava taha jõudsin, olid Jaak ja Leho juba lennuki murule lükanud. Lahtivõtmine ja kärussepakkimine läks juba lihtsalt ning Raul jõudis ka just õigeks ajaks kenasti kohale, et käru minema sõidutada. Ka ürituse korraldaja astus korraks ligi, tänas Ridali Lennuklubi ning korjas kaenlasse sildi „MKM AIRLINES”, mis oli vahepeal Jantari külge ehtinud. Siis soovisime vastastikku head ööd ning läksime laiali. Jõudsin koos väikeste vahepeatustega koju poole kolmeks.
Järgmisel päeval ärgates tõdesin, et lennuväja magamisrekordeid ei suutnud küll seljatada aga samas ei saanud tulemust ka sugugi nõrgaks lugeda. Edasi järgnes paanika, sest pidime jõudma kindlaks ajaks soliidsesse kohta soliidse asutuse jõulumaskiballile ning seal tuli soliidne välja näha. Läbi totaalse paanika õnnestus siiski kapinurkadest soliidsed riided leida. Viimasel hetkel selgus, et minu kõige soliidsemal pluusil puudus soliidselt neli nööpi ja lisaks veel üks varrukanööp. Mina püüdsin küll olukorda nii lahendada, et arvasin, et kes kurat neid nööpe vaatab ja lubasin pintsakuhõlmad koos hoida, aga see ei mõjunud veenvalt ning nii pidin laskma nööbid ette õmmelda. Kui munder oli lõpuks seljas siis proovisin ka maski ette ning üldmulje jäi nagu algajast pangaröövlist enne esimest etteastet.
Pidusaalis valitses soliidne õhkkond ning pikkade igavate peokõnede tõhusama möödumise huvides olin sunnitud vaatlema daamide kostüüme ning nende üksikdetaile nii, et kleidikandmise eesmärk sai täiega tasutud. Siis algas väike veinikursus, mille käigus tutvustati kolme kvaliteetveini, millest esimene oli valge riesling, kaks järgmist mingid punased. Minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et mis selle kogu väljavalatud veiniga edasi sai, kuna keegi ei jaksanud seda ligilähedaseltki ära juua. Mõistus tõrgub vastu võtmast võimalust, et kõik see kemmergusse valati. Siis jõuti söökideni. Suudan ära nimetada küpselõhet keedukartuli ja hautatud kapsaga, steigid koorekastmes, meemaitseline sinepiga toonitud kaste, tuunilõigud, silgud porgandisalati ja oliividega, munakaste, ürtidega grillkanafilee, krevetikaste, kalmaarirõngad taignas, erekollane mahe kaste, midagi kala-puuvilja pannkoogi taolist, hulk nimetuid suupisteid ning saiakesed. Kes arvab, et ma sinna lauda jäingi, see eksib. Ega ma mõni söödik ole. Läksin kuulasin hoopis tumedanahalise eesti laulja inglisekeelseid esitusi, kusjuures leidsid hästi praktilist rakendust tööriistapoodides saaadaolevad kõrvatropid. Nagu arvatagi võite, jõudsin koju poole kolmeks.
Pühapäeval ärkasin mõõdukasse hilishommikusse, mis pigem küll lähenes keskpäevale, ning mõtlesin kohe, et täna pole mul mingit suursööki ees oodata. Köögis ootasid mind ainult vahukoorega kohv ja soojad pannkoogid kirsi- ja maasikamoosiga. Nii läkski päev edasi väga tervislikult ja kultuurselt, kusjuures võtsin ainult mõne harva tervisliku ja kultuurse ampsu. Õhtupoole tekkis praktilise asjatamise käigus vajadus läbi astuda väga austatud hiinlanna Hua sünnipäeva lõpufaasist. Otse ukse ees sain kokku paljude naiste poolt jumaldatud eesti soost illosa healega lauljaga, kes ütles, et on täis nagu trumm, et enam ei jaksanud süüa ning et on hea, et minu näol vahetus saabus. Siis ma lõin kõhklema ja jäin ukse ette seisma. Aga uks läks lahti ja saatuse sõrm rebis mind sisse. Sees oli väga mitmerahvuseline seltskond. Parasjagu laulsid härrad Li, Ma, Wu, Duan, veel üks härra ja ka Hua ise rõemsal meelel ning erakordselt kauniste, mida ma vaatasin lummatult, suu ammuli. Vaevalt olin jõudnud sünnipäevalapsele õnne soovida, kui ta võttis mul käest kinni ja juhatas söögilaudade juurde. Järgneva nägemine võttis kergelt põlvist võdisema. Isegi mina, kes ma olen kaheksa aastat oma elust veetnud professionaalse pidulisena, pole ühtegi nii prisket eesti pidulauda näinud. Emanda rõõmuks laeti mulle taldrik täis ja võin öelda, et õnneks on ka taldrikul piirid. Vaoshoituna üritan üht-teist kirjeldada: lõhehautis lillkapsa ja brokoliga, riis, mingid eriti õrnad paneeritud oletatavasti krabiküpsetised, magusapoolsed kalataskud tooniva salatiga, millegi seletamatuga täidetud suured oliivid salatlisanditega, vähemalt viit sorti hiina salateid eri tempereeringutes ja teravusastmetes. Erilist tähelepanu pälvisid keedetud, mingil viisil poolenisti mustaks tõmbunud pikantsed munad (kes on juhtunud seestpoolt nägema keedetud mädamuna, siis kõige enam meenutasid need seda, kuid maitsesid imehea). Silma jäid veel ilmselt ürdifetajuustuga kombineeritud mitmesugused paprikad määratlemata garneeringus. Enamus jäigi mul maitsmata ja samuti ei oska ma neid roogi tohutu kirjususe tõttu väliselt kirjeldada. Veel enne, kui sain oma portsuga ühele poole, jõudis pärale torditaldrik, mille täituvusastme määrasid jälle taldriku välismõõdud, kusjuures seda vastu võttes olin lihtsalt sunnitud torkama pöidla tordisse, et kogu koorem käest ei sõidaks. Kõik see aeg kõlas valdavalt hiinakeelne tipptasemel karaoke, sekka ka mõni venekeelne laul, mis nii väga tipptasemel polnud. Eriti meeldis mulle puhtas hiina keeles rahvusliku trio poolt esitatud laul „Õhtud Moskva lähistel”, seda oli nii hea ja ilus kuulata. Kui torditaldrik hakkas üle poole tühjenema, ilmusid nagu võluväel tühjale poolele šokolaadi sisse valatud maasikad. Viimane, mida ma peost mäletan, oli see, et mitmed naised olid muutunud erakordselt kauniks, endil kavalad naeratused palgeil mänglemas, minul aga silmad põlesid nagu lumeleopardil, kõiksugu näärmed mühasid ja süda puskles nagu härjal, kobrutades ülekeevast rõõmust.

Filosoofi palve:
Ja kui mingil kujul eksisteeribki Ülim Vaatleja, kellest ka mina olen osake, siis anna mulle teada, et Sa oled märganud seda, mida ma olen loonud ja too see minu päeva viisil, mida ma ei oska oodata, et ma oleksin üllatatud oma võimest kõike seda kogeda ja tee seda nii, et mul poleks kahtlustki, et see on tulnud Sinult.