Center Of Gravity

Kommentaarid

Teema on äärmiselt huvitav. Ise pole suuremate lennumasinate raskuskeskmete mõõtmisel osalenud, teoreetiliselt peaks ideaalne olema 25% tiiva keskmise momendi kõõlu esiotsast, Blaniku tsentreeringute lubatav vahemik peaks olema 25...36%/bm, kriitiliste tagumiste tsentreeringute kohta on hästi kirjutatud ülalmärgitud jutus. Siinkohal taaslugesin Keeduse raamatu vastava peatüki läbi senikogematu isuga, sõin selle juurde veel 3...5 kaneelisaiagi, aga ikka ei jõudnud veenvale järeldusele, miks minu kätte sattunud mudellennukid eelistavad stabiliseeruda 50%-lise tsentreeringu läheduses, kuigi üle 30 peaks olema juba saatanast. Deltaplaanist saan aru, seal on lisaks aerodünaamilistele jõududele lisaks stabiliseerivaks faktoriks ka piloodi ja reisija persd, mida paksemad, seda stabiilsem. Missugune tume jõud aga mudellennukitele mõjub, seda tuleb veel aerodünaamikasensitiividelt uurida. Kas tõesti nii ropult  tagumine tõstekese, mis eeldabki väga tagumist tsentreeringut?

Mina ei ole aga täheldanud mudellennukitel raskuskeskme paiknemise olulisi erinevusi mehitatud lennuvahenditega võrreldes. Kõik on enamvähem sellised 25% peal mõõdetuna tiiva tüve esiservast (mudellennukite juhendites kirjeldatud koht, et oleks tavainimesele arusaadavam ja lihtsam mõõta). Mudellennukil mõõdetakse seda lennuvalmis olekus, elektrimootori puhul aku pardal ja sisepõlemismootori puhul tühja paagiga (paak asub tavaliselt raskuskesemega kohakuti või sellest veidi ees). Mehitatud lennukeid vist mõõdetakse ilma "meesteta" ja vastava raskuse juurde lisandumine on CG punkti nö sisse arvutatud? Võimalik, et mõõtmise koht (tüve juurest esiservast vs tiiva keskmise momendi kõõlu esiotsast) ja lennukite komplekteeritus mõõtmise ajal on see  mis erinevusi tekitab? Olen üpris kindel, et standardsetel sirgetiivalistel mehitatud lennuvalmis lennukitel (piloot kabiinis jne) on raskuskese ikka seal kuskil 25% peal.

 

Leidsin vist ühe kirjutise, mis ka tõdeb väga tagumise tsentreeringu ilmingut (esimese lk keskmine veerg http://www.oaklandclouddusters.org/Resources/Documents/Articles/At%20the%20Field/Trimming%20_%20Flying%20P-30s%20-%20%20NFFS%20Dig%20May'92.pdf), aga ikka ei saa aru, kuidas see antud juhul stabiilsuse tagab.

Jaan, palun aita!

Üks selgitus oleks vast see, et tagumisema tsentreeringu puhul on lennuk tundlikum ja pead vähem tüüre liigutama vajaliku tulemuse saavutamiseks. Kuna tüüride liigutamine mõjub takistusele kurjast, siis ehk selles veidi võidab.

Seda kindlasti. Kui raskuskeset nihutada lähemale tiiva pikeerivat momenti tekitavale mõjukeskmele, siis väheneb ühtlasi ka stabilisaatori tekitatav vajalik vastassuunaline moment, seega ka nn trimmimistakistus. Kui aga rk nihkub esimesena mainitud punktist tahapoole, peaks kohe ilmnema ebastabiilsust põhjustavad jõud. Kui aga süsteem on väga tagumise tsentreeringuga stabiliseeruv, siis oleks huvitav teada, mismoodi kõik asjaosalised jõud rakenduvad.

TP kaalutakse iga 5 aasta tagant üle ja saan uuendatud XLS faili CG arvutamiseks:

https://www.dropbox.com/s/xo7nft9oinq7vug/TP_CG.pdf?dl=0 

Ikka üsna "taga" on see tsentreering nii kuivalt kui märjalt.

Artiklis räägitakse, et iga purilennuk peab 5 täispöördega pöörisest välja tulema. Uys loengust jäi mulle küll mulje, et juba 1.5 pöördega peab iga sertifitseeritud purjekas välja tulema https://youtu.be/yoek1na7L98 ja pööristeks sertifitseeritud purjekas lausa 1 pöördega.

Sellise tsentreeringuga Jonker teeb pööriseid ja on tõusudes täiesti OK.

Huvitaval kombel on aga nii, et kui Jonker lendab 600kg MTOWiga, siis ta tõusudes niiväga hea ei ole. Kui 10 kg välja lasta, siis on kohe kõik väga hea. Küsisin võistlustel selle kohta ja teadjamad ütlesid, et jah, ongi nii, et mõni purjekas(mudel?) täislastis polegi kõige paremini lennutatav. 

Mida tähendab: tõusudes niiväga hea ei ole? Milles piiratus avaldub?

Mis pöörist puudutab, siis Keeduse raamatus omistatakse hilinemisega väljatulekut ainult lamepöörisele. Uuemas kirjanduses on märgitud, et praeguseks tuntakse üle saja pöörist puudutavat asjaolu, seega nende kombineerumisel võib ilmselt ka variatsioonide hulk olla üpris suur. Kui õigesti mäletan, siis Ervin tuli ikka LAK-iga enam-vähem ühe pöördega välja, ehkki seal pidi toimima tugevalt hantliefekt ja suur tiivaotste vahe. Blanikuga olevat olnud vahel nii, et niipea, kui pöörisesse vajudes kiirus kasvas, tuli kohe ka välja, ehk veerand pööret jõudis teha. Muidugi on kuulda ka märksa hirmsamaid kirjeldusi.